Lambakarjus ja aeg
Kui sa kaid minuga ja teed, mida sulle utlen, ei pea sa muret tundma."
"Ja mis on see,mida sa tahad, et ma teeksin?"
"Oh, teekonnal tuleb ette nii mondagi. Aga kuj sa minci hasti kuulad, ei
juhtu sulle mingit onnetust. KulI on mul moned tujud, millega sa pead
arvestáma."
"Tujud?"
"Jah. Naiteks tuleb sul monikord minci koormana seljas kanda. Voj
tuleb mul tahtmine sind nagu saaklooma taga ajada - siis pead sa minu
eest pogenema. Vahel istun ma su sudamel. Vahel on mu samm kiire, siis
jalle aeglane, sellega pead sa arvestama. Ja viimaks - sa pead leppima
sellega,et ma ei lase sind hetkekski silmist. Hommikuti me arkame vara ja
ohtul heidame hilja magama. Meie puhkehetked on liihikesed - sa ju
moistad, et seda on vaja, kuj me tahame ruttu parale jouda."
Vaevumargatav naeruviirg jooksis ule lambakarjuse nao. Jarsku oli ta
taibanud, kellega on tal tegu. Seeoli Aeg, inimeste isand, seesama,kes pani