ka Alpi mäestik jne). Teiseks liigiks on ookeaniliste laamade põrkumine, antud olukorras üks laam sukeldub teise alla vahevöösse, mida nimetatakse subduktsiooniks. Selle tagajärjel tekivad süvikud, veealuste vulkaanide vöönd ning kui nad üle merepinna kerkivad, siis moodustavad vulkaaniliste saarte kaari (Näiteks Mariaani saarestik ja Väiksed Antillid) ning samuti võib põhjustada mere aluseid maavärinaid, mida nimetatakse ka merevärinateks. Subduktsioonipiirkonda markeerib ka kurdmäestik. Lisaks esineb ka ookeanilise ja mandrilise laama põrkumisi, mille korral raskem ookeaniline laam sukeldub kergema mandrilaama alla. Kolmandaks liigiks, mis on põhjustanud väga tugevaid maavärinaid (San Andrease murrang, mis kulgeb läbi San Frantsisco ja California lahe), on laamade liikumine küljetsi teineteise suhtes. Neljandaks olukorraks on laamade teineteisest eemaldumine, põhiliselt esineb see nähtus
· laamade liikumine küljetsi teineteise suhtes horisontaalne nihkumine toob kaasa suuri maavärinaid (San Andrease murrang, mis kulgeb läbi San Frantsisco ja California laht) Laamad triivivad astenosfääri peal kiirusega 2 - 18 cm/a mõõdetud satelliitidelt. Aktiivsete äärtega ookean on Vaikne ookean, teised on passiivsete äärtega. Süvikud on iseloomulikud aktiivsete äärtega ookenidele, subduktsioon on ookeanilitosfääri vahevöösse laskumise protsess. Subduktsioonipiirkonda markeerib ka kurdmäestik. Ookeani elutsükkel e arenguetapid (vt Avita õpik 2002, A.Kont lk 77, www.zzz.ee/horisont/1999/78/maakoor.html): · algstaadium magma tõus sunnib maakoort kerkima, mandriline maakoor lõheneb. · mandrilise maakoore lõhenemine ja uue ookeani avanemine nt Ida-Aafrika suurte järvede (Alberti, Tanganjika, Njassa), Punane ja Surnumeri või Baikali jv piirkond · ookeanide keskahelik ja passiivsete äärtega ookean, laienev
annaabi.ee 
