U. Pragi õpiku "Inimgeograafia alused" 1.-2. pt kokkuvõte
mõõteriistu.
18. saj algul viidi läbi palju inimgeog uuringuid (rahva-, põllumaj- ja käsitööloendused), mida
kaartidel ei kujutatud vaid mis ladestusid tekstidesse. Jagati regioonide järgi, millest tähtsaim oli
riik. Neid andmeid hakati nimetama statistikaks ehk riigikirjeldusteks.
Vanima paradigma kriis 1) 1920.-ks aastaks oli maa avastatud - vaja leida uusi ülesandeid. 2)
Liiga palju oli kirjeldusi, need olid halvasti organiseeritud - teavet oli vaja hakata valima.
Struktrualiseerimisega hakati juba varakult tegelema. Nt Bernhard Varenius (1622-1650) oma
teoses "Geographia Generalis", kuid suri noorelt. Probleemiga tegeles ka I. Kant (1724-1804),
kuid suurema eduta.
Paradigmavahetus jäi 19.saj ja 20. saj vahetuse saavutuseks.
Regiooniparadigma peamised kujundajad XIX sajandil
Suurimad teened regiooniparadigma kujundamisel on sakslastel Humboldtil, Ritteril, Ratzelil ja
prantslasel Vidal de la Blache'il.