Lendas üle käopesa
ettekujutus elust 60ndate Ameerika hullumajas mitteilustatult ja tõetruult.
Leidsin, et esimene vaatus oli mõtterikkam ja teine oli tempokam ning täis
ootamatusi. Üllar Saaremäe peategelasena oli väga professionaalne, loomulik
talent. Tema osatäitmine oli tõetruu ning kohati ei saanud isegi aru, et tegu on
näidendiga. Jäi hoopis mulje, et tegemist on tõsieluga, mis hargneb vaataja
silme ees.
Olen alati olnud huvitatud hullumajade toimimisest. Vaadates filme nagu
,,Stonehearsti vaimuhaigla" ja ,,Suletud saar", olen palju õppinud
protseduuridest, mida kasutatakse raskesti käsitlevate patsientide puhul.
Seetõttu tundsin kohe ära, millega on tegu, kui arst mainis, et peategelasele
tuleb operatsioon teha. Seega teadsin ka, et pealik osutas McMurphyle teene
teda padjaga lämmatades, sest lobotoomia tagajärjel muutub indiviid
,,juurviljaks".
Lavastus meeldis mulle äärmiselt. See oli täis mõtlemapanevaid stseene,
annaabi.ee 
