”Ruth” J. Aaviku - essee
loomulik.
Pärast tutvumist Ruthiga oli minu pea täis üksnes küsimusi: Kellele? Milleks? Mingi haige
mäng?! Kas ma peaksin välja lugema mingit varjatud sõnumit?
Sõnumi leidmine ongi vist kõige keerulisem, pole ju teose sisuks muu, kui Ruthi põhjalik
autoripoolne kirjeldus. Kohati on kirjeldused liialt ülespuhutud ning mõjuvad võltsidena,
ebausutavatena ja tihti eimidagiütlevatena. Võib-olla viitab see autori isikupärale, aga
minusse jättis see tunde stiilsest stiilitusest. Kõik on justkui öeldud, ent on raske leida selle
sõnadevahu sees mingit sügavamat mõtet.
Mõtlesin pingsalt, miks Ruth mulle ei meeldi.
Peale selle, et ta mõjus igava, veatu ja emotsionaalselt kuivana, leian, et naisena võiks ta ju
kehastada mõne mehe jaoks täiust, aga emana ma teda ette ei suudaks kujutada. Seetõttu ei
suuda mina temas kuidagi näha täiuslikku naist. Arvatavasti ei huvituks ta emana poegade
kasvatamisest kuigivõrd
annaabi.ee 
