2. Suhkrute ketorühma ja hüdroksüülrühm võivad molekulisiseselt reageerides anda tsüklilise hemiatsetaale või hemiketaalse. D/L klassifikatsioon viitab suurima numbriga asümeetrilise tsentri klassifikatsioonile. Võrdleb vaadeldava stereotsentri konfiguratsiooni D/L-glütseraalaldehüüdi konfiguratsiooniga. Looduses domineerivad D-suhkrud. S/R klassifikatsioon on absoluutne. Kiraalne tsenter on asetatud nii, et kõige noorem asendaja oleks stereogeense tsentri taga. Kui ülejäänud asendajad saab ühendada vanuse alanemise järjekorras kellaosutis suunas, siis on R-konformatsioon, vastupidi S-konf. Anomeerid on monosahhariidide isomeerid, mis erinevad teineteisesst ainult anomeerse süsiniku konfiguratsiooni poolest. Anomeersed süsiniku aatomid on karbonüülsed süsiniku aatomid, mis hemiatsetaalsete/hemiketaalsete tsükliliste struktuuride moodustumisel muutuvad asümmeetrilisteks süsinikeks
D,L- ja S,R isomeeria, anomeersed vormid, teised stereoisomeerid. Molekulide esitamine Fischeri ja Haworth'i projektsioonidena. Monosahhariidide tähtsamad esindajad (struktuurid: glükoos, fruktoos, riboos). Monosahhariidid ehk lihtsuhkrud on aldehüüdid või ketoonid, mis sisaldavad vähemalt ühte hüdroksüülrühma. D- ja L-suhkrud on enatiomeerid. Looduses esinevad peamiselt D-konfiguratsiooniga suhkrud. D,L-deskriptorid määravad kõrgeima järjekorra numbriga stereogeense süsiniku konfiguratsiooni. 3. Monosahhariidide derivaadid: suhkurhapped, suhkuralkoholid, desoksü- ja aminosuhkrud, suhkrute estrid, glükosiidid. Suhkurhapped: karboksüülrühm C-1 keto-või aldehüüdrühma asemel. Suhkuralkoholid: hüdroküülrühm C-1 asendis. Desoksüsuhkrud: üks või enam hüdroksüülrühmi asendatud vesinikuga. Suhkruestrid: mõni hüdroksüülrühmadest on fosforüleeritud. Aminosuhkrud: aminorühm C-2 asendis hüdroksüülrühma asemel.
annaabi.ee 
