Ateismist Eestis
järgmises ateistlikus teoses jne. Sel moel kaob seos tegelikkusega iga järgneva
viitamisega üha rohkem.
Nii tulebki välja (vähemalt vulgaar)ateistliku kirjanduse apologeetiline roll -
ateistlik kirjandus oli suunatud suuremalt jaolt ateistide endi veenmisele oma
vaadete õigsuses. Olukorda võib kirjeldada ka kui vastastikust autismi, kus nii
religioon kui ka ateism on omaenda tegevuses kapseldunud. Arusaadavalt viis
selline situatsioon stagneerumiseni. On siiski üksikuid andmeid selle kohta, et
dialoogi kirikuga üritati, ent valdavalt oli tegu eraalgatuse, mitte ametliku
poliitikaga. Omaaegsed ateismiaktivistid on maininud, et dialoogi kirikuga isegi
kardeti. Tutvudes ühingu “Teadus” arhiiviga, kus suure osa tekstimahust
moodustavad kaebused loengute halva kvaliteedi üle, on dialoogi vältimine
mõistetav. Kui teaduslik-tehniline kaader on suuteline vaid paberilt maha lugema
annaabi.ee 
