jalgpalli togida. Sõjapäevil jäid näitused ja muud üritused korraldamata. Vahetus omanik ja spordiplats. Pärast sõda polnud enam paika, kus kergejõustiku teha. Uueks kohaks kujunes Mündi ja Vee tänava vahel asuv laadaplats ehk nagu teda rahva seas nimetati "Laadavainu". See plats oli niiöelda "eikellegimaa", kust kunagi kedagi ära ei aetud ning renti ei nõutud, lubade küsimisest rääkimata. Koht oli ka seetõttu meelepärane, et asus linna pürjerite silme alt eemal. Spordiplatsi pinnas oli enamuses künklik, mättaline ja pehme aluspõhjaga. Mõnikord tuli peale kuulitõuget kuul maa seest välja kaevata. Laadavainul peeti 4-5 korda aastas laata, vaheajal aga karjatasid linnaelanikud seal lehmi ja hanesid. Võistlusteks tuli iga kord rajad uuesti märkida ja mõõta, sest ükski märkimisviis polnud püsiv. Märgistusvahenditena kasutati lupja, vitsaraagusid, saepuru või väljakaevatud mättatükke. Lehmade "visiitkaartide" koristamiseks pidi labidas alati
Selle volikogu ajal said ka Elva tänavad endale nimetused. Kruntide väljajagamisel tekkisid tühised arusaamatused ja volikogu astus tagasi (1928.a.kevadel). Uue volikogu esimeheks sai P. Martinov, alevivanem oli nüüdsest P. Uibo. Selle volikogu ja valitsuse suuremaks ettevõtmiseks oli ujulahoone ehitamine Verevi järve idakaldale (1929.a. kevadel), mille jaoks võeti kuni 5000 krooni laenu. Jätkati alevi planeerimist ja alevimaade laiendamist. Tehti laenu ka spordiplatsi rajamiseks. 3 Elva ujula 1934.aastal Uutel valimistel 1929. lõpus suurendati volinike arvu 1 võrra (16-le). Volikogu valis alevivanemaks N. Lelle, volikogu esimeheks sai Kr. Leesik. See alevivalitsus sai enda kätte endise Uderna postijaama maad, mis otsustati elanikele välja jagada. Kuna eelmisel aastal
annaabi.ee 
