"Jevgeni Onegin" - peategelaste põhjalik analüüs (ptk kaupa)
väljumiseks. Ta luges ka palju, kuid ainus, mida ta siin ilmas ei mõistnud, oli lüürika, seega
luges ta vaid proosat.
I peatüki keskpaigus hakkab Jevgeni suurilmaüritustest tüdinema. Teda tüütavad naised, kes
on truudusetud ja kahepalgelised, samuti väsib ta pidutsemisest ning Peterburi kärarikkast
elust.
II peatüki algul kolib Jevgeni maale. Esialgu paelus teda maaelu, ta tundis end hästi, kuid
paari päevaga tüdines ta ka sellest ning vajus taas oma spleeni. Ta ei usu siiani armastusse, on
üsna skeptiline maaelu koha pealt. Igal võimalusel väldib ta kohtumisi naabritega, sest otsib
rahu ja üksindust, leides seda oma toas istudes ning raamatuid lugedes. Kõik ebasiirad
viisakused on ta kõrvale visanud, nüüd ei leia ta enam mahti naiste käsi suudelda ja vastab
küsimustele napisõnaliselt ja otsekoheselt.
III-IV peatükis on Onegin üllatavalt viisakas. Arvatavasti seetõttu, et räägib noore neiuga,
kellele ta ei taha liiga teha