paralleelsed valgusvihud. Need koondatakse läätsega ühte tasandisse, mis asub läätsest fookuskaugusel. Seda tasandit nimetatakse fokaaltasandiks. Fokaaltasandis tekkiva spektri vaatlemiseks on seal mattklaas. Spektri jäädvustamiseks võib mattklaasi asemele panna fotoplaadi või filmi. Sellist spektraalaparaati nimetatakse spektrograafiks. Kui spektrit ei fotografeerita, vaid registreeritakse mõnel muul viisil (näiteks elektriliselt), siis nimetatakse aparaati spektromeetriks. Kui teise läätse asemel kasutatakse pikksilma, kutsutakse aparaati spektroskoobiks. Sprektite liigid. Erinevad ained kiirgavad erineva koostisega valgust, kusjuures valguse koostis oleneb aine olekust (gaasiline, vedel, gaasiline), rõhust, temperatuurist. Ainete kiirgust iseloomustavad kiirgusspektrid. Neid võib jaotada kaheks liigiks: pidev- ja joonspektreiks. Pidevspekter on selline, kus on esindatud kõik lainepikkused. Selles pole tühje kohti ja
ketoonides. Ainult spektri järgi siiski ei saa teha lõplikke järeldusi mingi proovi kohta. Solvendi iseloom, lahuse pH, temperatuur, kõrge elektrolüüdi kontsentratsioon ja segavate ainete olemasolu võivad mõjutada neeldumisspektrit. Eksperimendi parameetrite (nt. spektromeetri pilulaius) varieerimine muudab samuti uuritava aine spektrit. Instrumenti, mida kasutatakse UV/Vis spektroskoopias, kutsutaks UV/Vis spektromeetriks. Instrument mõõdab proovi läbiva valguse intensiivsust (I) ja võrdleb seda valguse intensiivsusega enne proovi läbimist (I0). I/I0 suhet nimetatakse läbilaskvuseks ja seda väjendatakse tavaliselt protsentuaalselt (%T). Neelduvus (A) sõltub läbilaskvusest. UV/Vis spektromeetrit on võimalik seadistada mõõtmaks peegeldust. Sellisel juhul mõõdab spektromeeter proovist peegeldunud valguse intensiivsust (I) ja võrdleb seda referentsmaterjalilt (nt
annaabi.ee 
