Aine absoluutse murdumisnäitaja sõltuvust valguse lainepikkusest (või sagedusest ) nim dispersiooniks. Prisma ei muuda valget valgust vaid lahutab selle koostisosadeks. Aine murdumisnäitaja on seda suurem mida väiksem on valguse lainepikkus. Peaaegu kõigi murdumisnäitaja väheneb valguse lainepikkuse suurenedes. spekter näitab valguse intensiivsuse jaotust lainepikkuste või sageduste järgi. Pidevspekter selline kus on esindatud kõik lainepikkused, seal pole tühje kohti ja spektograafi mattklaasile tekib vikerkaare värviline riba (kõrge temperatuurini kuumutatud tahked kehad ja vedelikud ja tihedad gaasid). Joonspekter koosneb erivärvilistest joontest tumedal taustal (kiirgusjooned) kiirgusjoonte arv ja intensiivsus iseloomustab vastavat ainet (kõik ained gaasilises olekus madalal rõhul). Neeldumisspekter see näitab millise lainepikkusega valguslaineid aine neelab, see spekter võib olla ka pidev. Antud
Kui teise läätse asemel kasutatakse pikksilma, kutsutakse aparaati spektroskoobiks. Sprektite liigid. Erinevad ained kiirgavad erineva koostisega valgust, kusjuures valguse koostis oleneb aine olekust (gaasiline, vedel, gaasiline), rõhust, temperatuurist. Ainete kiirgust iseloomustavad kiirgusspektrid. Neid võib jaotada kaheks liigiks: pidev- ja joonspektreiks. Pidevspekter on selline, kus on esindatud kõik lainepikkused. Selles pole tühje kohti ja spektograafi mattklaasile tekib vikerkaarevärviline riba. Katsed näitavad, et pideva spektri annavad kõrge temperatuurini kuumutatud tahked kehad ja vedelikud ning tihedad hõõguvad gaasid. Pidevusspekter on näiteks Päikese või hõõglambi valgusel. Pidevspektri kuju oleneb aine temperatuurist. Mida kõrgem on temperatuur, seda rohkem valgust kiiratakse. Samuti on pidevspektri maksimum seda lühemate lainepikkuste pool, mida kõrgem on tema temperatuur.
annaabi.ee 
