Inimese vari
"
silmapilkset pilti sest mäletas. Ja silmapilgu pärast lisas ta, vaevalt kuuldavalt:
See oli pilkeline naeratus surnu süsimustal näol -! "Sest öö tuleb ikkagi, suur, rannatu, ärkamatu surmaöö. . ."
Ja Maret hüppas üles ning hakkas palvetama kui oma hingeõnnistuse eest. Ta palus Ta hääl kustus sosinana ja vaikis.
kõiki taeva jõudu-sid, palus lakkamata ja kaua, värisedes kivipõran-dal. Maret tuikus surnuaia väravast välja, nii kummaras, et teda õhtuvidevikus võis
Järgmisel päeval võttis metsavaht surnust mõõdu ja tegi puusärgi. Ja veel päev vaevalt märgata. Ta läks alla jõe randa, lükkas vene vette ja istus sisse, kuid ise sõuda ta
annaabi.ee 
