Franz Schubert
saavutas helilooja tipptaseme. Schuberti muusikas olid valitsevaks lüürilised tendentsid,
filosoofilised teemad, zanripildid ja objektiivse maailma kujundid. Väga iseloomulik oli
meloodilisus. Eriti paistab silma realistlik suunitlus ning rahvuslikus, mis olid tingitud tema
sidemetest oma maa demokraatliku kultuuriga. Tuntuks sai ta paraku pärast surma, kui
avastati tema ülesmärked ning toodi materjal avalikkuse ette. Elu saatis mees mööda
kannatades vaesust, ebaõnne ning soosimatut saatust. Ta ei saanud elu jooksul ülemaailmselt
tuntuks, armastatu abiellus teise mehega, pere pööras selja ja viimaks tabas Franzi tüüfus.
Helilooja oli kõikidest läbielatud kannatustest nii väsinud, et ei suutnud haigusele vastu
panna. 19. novembril suri ta Viinis. Schuberti hauamonumendile Viini kalmistul laskis poeet
Franz Grillparzer, kes oli koostanud ka järelehüüu Beethovenile, kirjutada: Die Tonkunst
begrub hier einen reichen Besitz, aber noch viel schönere Hoffnungen.1