Marie Under “Mureliku suuga”
all jalge sul jälle kasvamas pind, et valgust täis jalad ja juuksed:
silm unest end lahti kaevas. vees, õhus ja mullas kui hingematt
on teistel, ja majades nuuksed.
Sa oksana päevapuust võrsumas taas,
kuid lohisev lõhestikust On tulnud me üle suur ohupõlv –
torm raksatab su üle: käid silmad maas, kes nüüd küll veel rõõmudeks soojub?
ta murrab su sirguvat pikkust. Iga jalatäis mulda – pea hauavõlv,
ja kurjusest kevade roojub.
Must-punaselt pime see valge tund,
su käe all ta kalgim kui kivi, Näe, lapsi võilillede kolde ees
ja ometi sulatada ta lund on mängimas üksteise najal…
sa tahtsid, ja külvata ivi. On elu võimas – ta paarimees
annaabi.ee 
