Tänu kellele pole meil kodusõda
kokkukuivamine ja paljude idanaabriga äri ajavate Eesti ettevõtete nutune
nägu. Meist, vastvabastatutest, said ühiskondliku ja poliitilise lõhe
suurenemise tunnistajad.
"Ühiskondlik lõhe" on sõna- ja seisukohavõttudes sageli kõlanud
sõnapaar. Enamik Eesti poliitikuid raius nagu rauda, et mälestusmärgi
vägivaldse teisaldamisega ning sellele järgnenud märuliga Tallinnas ja
teistes linnades olevat see lõhe hoopiski vähenenud ning pronksmehe
küüditamine soodustanuvat kõvasti venekeelse elanikkonna
integratsiooni.
Õnneks tekkis sellele arvamusele kohe ka mitmeid oponente, kes
juhtpoliitikute seisukohale vastandusid. Mina olen veendunud, et
aprillisündmustega ühiskondlik lõhe hoopiski süvenes.
Emotsioonid võidavad mõistuse
On vale ja valus, et Eestis parteielus lehvib ringi jesuiitlik vaim, mis
rakendab järjest sagedamini ja avalikumalt oma sisepoliitilise
võimuvõitluse rakendi ette teemasid, mille puhul oleks vaja hoopis
annaabi.ee 
