elektron tiirleb vesiniku aatomis ümber tuuma teatud kindlal energianivool. Seejuures vaadeldakse elektroni osakesena, mis käitub klassikaliselt, välja arvatud selle poolest, et tema energial võivad olla ainult teatud kindlad väärtused. Teised teoreetikud, eriti Arnold Sommerfeld, täiustasid Bohri aatomimudelit, et seda saaks kasutada ka teiste aatomite spektrite seletamiseks. Muu hulgas postuleeriti elektronide ellipsikujulised trajektoorid (Bohri-Sommerfeldi aatomimudel). Rahuldava seletuseni siiski ei jõutud. Bohri aatomimudeli postulaatidel polnud ka põhjendust, nii et see ei võimaldanud nähtuste olemuse sügavamat mõistmist.
S = d 1000, kus S on lõtk ja d on nimiläbimõõt. Täisvedelikulisele määrimisele avaldavad mõju hmin istukomponentide pikkus l, koormav radiaaljõud Fr ja õli dünaamiline viskoossus . Kandevõime on leitav Reynoldsi võrrandeist Fr = d3lCF/S2, kus CF on ühikuta koormustegur (Sommerfeldi arv) ning sõltub suhtest l / d ja suhtelisest võlli ja ava keskkohtade eksentrilisusest e, k = e / 0,5S korrektsel toimimisel. Nurkkiirus pöörlemissagedusest = n/30, kui pöörlemissagedus on antud p/min. Koormustegur on leitav nii kandevõime valemist ja ka empiirilisest seosest l/d suhte alusel. CF=m/(1-k)-m, kus m=l/(1,2d). Sellest k = CF/(CF+m). Edasi saab leida minimaalse õlikihi paksuse hmin ja selle kriitilise paksuse hkr mikromeetrites valemitega hmin=
annaabi.ee 
