Sauruste ajastu
Tiibade suur siruulatus näitab, et enamus liike kasutasid oma tiibu siis, kui nad õhku
tõusid. Õhus liikusid nad õhuvoolude abil ning lendasid ilma tiibu lehvitamata.
Enamus liike olid võimelised kõndima ja ronima, kasutades konksutaolisi küüniseid.
Mõned tiibsisalikud olid varblase suurused, teised, näiteks pteranodondide tiibade
siruulatus küündis kuni 7.5 meetrini.
Vanim fossiilne lind pärineb Juura ajastust. See leiti 1861. aastal peeneteralisest
Solenhofeni lubjakivist Saksamaal 1861. aastal. Mõne kuu pärast leiti sealtsamast ka
täielikult säilinud luustik sulestiku jäljenditega. Ta sai nimeks Archaeopteryks ehk
ürglind. Kui poleks olnud märke sulestiku kohta, siis luustiku järgi oleks ta arvatud
sisalikuks. Tal olid sisalikelt päritud 20 lüliga saba ning tiibade otstes paiknevad
küünised. Nokk puudus ning nagu kõigil sisalikel, olid tal ka hambad. Lennulihased
olid nõrgad ja nüüdisaja lindudega võrreldes lendas ta üsna halvasti
annaabi.ee 
