Eesti rahvuslik ideoloogia ja maa selle alusena
seletatavad, kuid neid peab ometi nägema ja nentima. Meie ees on tänapäeval
nende õied: n. n. haritlaste üleproduktsioon, haritlase võõrdumine elust,
ideoloogiline kriis, erakonnajuhtide aatelagedus, võõraste aadete ähvardavalt
lammutav võidukäik, hingeline tasakaalutus, omariikluse ja rahvusliku idee
kidumine meie inimestes veretuks abstraktseks mõisteks.
Ütlen, see on mõistetav. Noort riiki valdas algul tõsine ülesehitamise, siis aga
järjest ikka snobistlikum tsivilisatsiooni palavik, — tõus ja tõusiklus —
kultuuritraditsioonide puuduse tulemus. Haaras uute olude petlik aineline pers-
pektiiv. Salajaseks või ka varjamata deviisiks kujunes — saada. Saada võib aga
ainult välist : raha-vara, elumõnusid, või siis — tsivilisatsiooni. Saamises ja
jagamises liituti ja erineti, võideldi ja teritati mõistust; haridustki omandati,
koolidesse rühiti, et saada kohta või haljale oksale kergema vaevaga.
annaabi.ee 
