Ilmalik laul keskajal
kultuurisituatsiooni, kirjaoskuse levikut ja seda, et eurooplased õppisid paberit
valmistama alles 12. saj. Koos põhiliselt 18. saj. pärit legendiga "pimedast keskajast"
on see asjaolu aga lasknud kirjeldada rahvakeelset ja mittekiriklikku laulu ja luulet
põlatuna ning mahasurutuna.
Rikkaliku keskaegse ilmaliku luuletraditsiooni eksistentsis pole põhjust kahelda.
Teame, et hiljemalt 6. saj. tegutsesid kutselised õue- ja rändlaulikud (keltidel bardid,
germaanlastel skopid, skandinaavlastel skaldid), rahvalik laul on kõikjal oluliselt
suunanud kirikulaulu arengut, alates 8.-9. saj. näeme vaimulikke laule selgelt
jäljendamas rahvalikke lauluvorme ning on võimatu tõestada, et nad seda varem pole
teinud. Arvestades, kui palju on esimeste rahvakeelsete kirjandusmälestiste hulgas
kristlikke lugulaule ja kui levinud on kõikjal vaimulik rahvalaul, tundub vaimuliku ja
ilmaliku range eraldamine keskaja kultuuri käsitlemisel mõttetu.
11 saj
annaabi.ee 
