Kütuse element Fuel Cell Kütuseelemendid on vastavalt töötemperatuurile: 1. madaltemperatuursed (kuni 80 °C), 2. keskmise- (kuni 500 °C) ja 3. kõrgtemperatuursed (6001200 °C) Vastavalt tööprintsiibile ja elektrolüüdi keemilisele koostisele on tänapäeva kütuseelemendid jaotatavad neljaks põhitüübiks: 4. polümeerelektrolüütmembraaniga kütuseelement (PEKE), 5. fosforhappe kütuseelement (PHKE), 6. sulatatud karbonaatkütuseelement (SKKE) ja 7. tahke oksiidkütuseelement (TOKE). Kütuse element Fuel Cell PEKE-membraan element PEKE puudusteks ja põhiprobleemideks on: - nafionmembraani ja katalüütiliselt aktiivsete kihtide suhteliselt kõrge omahind ja - lühike eluiga, seda eriti elemendi reaalse ekspluatatsiooni tingimustes transpordivahenditel, kus gaaside lisanditest tingitud ja reaktsiooni käigus moodustunud vaheühendite saastavale mõjule lisandub
Kütuseelemendid on vastavalt töötemperatuurile madaltemperatuursed (kuni 80 °C), keskmise- (kuni 500 °C) ja kõrgtemperatuursed (6001200 °C). Vastavalt tööprintsiibile ja elektrolüüdi keemilisele koostisele on tänapäeva kütuseelemendid jaotatavad neljaks põhitüübiks: polümeerelektrolüütmembraaniga kütuseelement (PEKE), fosforhappe kütuseelement (PHKE), sulatatud karbonaatkütuseelement (SKKE) ja tahke oksiidkütuseelement (TOKE). Kütuseelementide efektiivsused on väga erinevad ning paremad tulemused on saadud tahkeoksiid-kütuseelementide korral. Kõrgtemperatuursete kütuseelementide põhiliseks eeliseks madaltemperatuursetega võrreldes on võimalus kasutada keerulisema molekulaarstruktuuriga energiakandjaid ja seega ka nn entroopiafaktorit kasuliku töö tegemiseks. See tõstab süsteemis kütuse oksüdeerumise summaarset kasutegurit olulisel määral
Sellele suunale kuulus finantsiline toetus mitmetelt fondidelt ning suur tähelepanu kriitikute poolt, mis tekitas arusaama, et traditsioonilisest maalikunstist ei hooli enam keegi. Kreg A. Kristring nimetas olukorda otsekoheselt "installatsioonide sõjaks maalikunsti vastu". Vaba emotsionaalset maalitraditsiooni jätkas noorematest Kreg A. Kristring ja Agur Kruusing. Aastail 1993 1994 hakkasid paljud kunstnikud proovima videokunsti. Põhjuseks oli ka tehnika suurem kättesaadavus, SKKE ostis videokaamera, mida anti kunstnikele kasutada. 1994.a. Sao Paulo biennaalil esindas Eestit kõrvuti Leonhard Lapiniga Jaan Toomik, kes esitas videoteose "Tee Sao Paulosse". Sellele järgnesid mitmed suuremad videoinstallatsioonid ning Toomiku edu rahvusvahelistel üritustel. Ene Liis Semper hakkas videoteostega näitustel esinema 1993.a. Kunstniku aineks enamikul videotel on ta enese keha, millest filmides saab kui kaksikolend, nii loomingu subjekt kui objekt
annaabi.ee 
