lainepikkusega valgus ja detektor. Kiirgusallikaks on tihti volfram hõõgniit (3002500 nm), deuteeriumlamp, mis annab pidevat kiirgust ultravioletses alas (190400 nm), ksenoonlamp, mis on pidev lainepikkustel 1602000 nm. Detektoriks on tavaliselt fotoelektronkordisti, fotodiood või fotodioodide rivi. Fotodioode ja fotoelektronkordistit kasutatakse skanneeriva monokromaatoritega, mis filtreerivad valgust nii, et ainult kindla lainepikkusega valgus jõuab detektorisse samal ajal. Skanneeriv monokromaator liigutab difraktsioonivõret läbi kõikide lainepikkuste nii, et intensiivsust on võimalik mõõta lainepikkuse funktsioonina. Spektrofotomeeter võib olla kas ühe- või kahekiireline. Ühekiirelises instrumendis läbib prooviküvetti kogu pealelangev valgus. Io mõõdetakse proovi küvetikambrist eemaldades. UV/Vis spektroskoopias on proovideks enamasti vedelikud, kuigi on võimalik mõõta gaaside ja isegi tahkiste neelduvusi
suurendada 200 000 - 300 000 korda · Erinevad mikroskoobid o Binokulaarsed mikroskoobid- võimalik vaadelda preparaati kahe silmaga. (valgusmikroskoobid) o Stereomikroskoop - suuremate objektide uurimiseks. (5-60 kordne suurendus, üldiselt 2 okulaari) o Elektronmikroskoop - valguskiirt asendab seal elektronvoog. (2 okulaari) -Transmissioon- -Skanneeriv- tasapinnaline ruumiline · Mikrotoom - uuritavast objektist, milles koed on kõvastatud asendades vee parafiiniga, lõigatakse mikrotoomiga klaasi, terase või teemanditeraga üliõhuke lõik, et mingi kindel organismi piirkond oleks mikroskoobis hästi nähtav. · Radioaktiivsed isotoobid-viiakse mõne keemilise ühendi koostisesse ning jälgitakse radioaktiivse märke rakusisest liikumist
annaabi.ee 
