M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
aastane --, kuigi ta oli minust natuke suurem. Tal polnud muud seljas kui särk; ja
ta pea oli õige sassis. Ta haigutas tulles ja. hõõrus rusikaga silmi; teise käega vedas
ta püssi järele. «Kas Shepherdsone pole lähedal?» küsis ta. Teised ütlesid, ei, see
olevat eksitus olnud. «Noh,» ütles ta, «ma arvan, kui mõni oleks lähedal olnud, siis
ma oleksin talle kuuli pihta saatnud.» Kõik naersid ja Bob ütles:
«Kuule, Buck, nad oleksid võinud meid kõiki skalpeerida1, -- sul läks tulemisega nii
palju aega.»
«Noh, keegi ei tulnud mind kutsuma. See oli ülekohus. Mind ei võeta ilmaski kaasa ja
ma ei saa midagi teha.»
«Pole viga, Buck, mu poiss,» ütles vana dzentlmen, «küll sa jõuad omal ajal küllalt
teha, ära muretse. Mine nüüd ja tee, mis ema käskis.»
Kui jõudsime ülemisele korrale. ta magamistuppa, andis ta mulle kareda särgi, kuue ja
püksid ning raa panin need selga. Ta küsis mult sel ajal mu nime, aga enne kui ma