Eutrofeerumine: põhjused ja tagajärjed Mis on eutrofeerumine? Eutrofeerumine ehk eutrofikatsioon on tavaliselt veekogude, harvem maa, rikastumine taimede toitainetega, peamiselt fosfori- ja lämmastikuühenditega. Põhjused Üldiselt põhjustab eutrofeerumist lämmastiku liigne sissekanne, osa siselahtede puhul on suureks probleemiks ka fosfori sissekanne. Atmosfäärist satub vette lämmastikku, seda põhjustab energeetika, tööstus, transport ja muidugi ka põllumajandus. Teiseks suurimaks lämmastiku allikaks, ühtlasi suurimaks fosfori allikaks on reostus. Tagajärjed Ökosüsteemi esmatootjate (enamasti fütoplanktoni ja kõrgema veetaimestiku) produktsioon suureneb ehk taimede ülemäärast kasvu ja sellega kaasnevat lagunemisprotsessi, mis toob sageli
ballastveega või laevakerel olevate setetega (Leppäkoski et al., 2002). Sügavuse suurenedes valguse hulk kahaneb ja assimileerimine muutub taimedele raskemaks. Assimilatsiooniks vajalikku päikesevalgust on piisavalt produktsioonivööndis, mis Läänemere kõige selgeveelisematel avamere-aladel ulatub vaid üksikutes kohtades kuni 45 meetri sügavusele. Siselahtedes võib kehvade valgustingimuste tõttu taimestiku levik piirduda vaid 3-5 meetri sügavusega; siselahtede hägususe tingib enamasti rohke tahkete osakeste hulk vees, mis on tekitatud peamiselt inimeste poolt (Bonsdorff, 2005). Üha suurenev rahvaarv, hästi arenenud põllumajandussektor ja teised inimtegevused, nagu näiteks energia tootmine ja transport, on viinud toitainete, peamiselt fosfori ja lämmastiku, sisalduse suurenemisele Läänemeres. See omakorda on viinud eutrofeerumisega seotud probleemideni ja väljakutseteni (Andersen & Laamanen, 2009).
annaabi.ee 
