Kui ma oleksin puu
ma ju olen puu. Niisiis, lapsed mängiksid ja loobiksid liiva. Kindlasti tahaksid lapsed
ronida puu otsa ja mina tunduksin just see kõige õigem puu, sest ma ei oleks mõni pika
tüvega mänd, sest just selliseid mände on Nõmmel väga palju. Ma oleksin mõnda muud
liiki puu, mis seisaks vapralt Nõmme karmis kuivas ning liivases pinnases. Lapsed
jookseksid minu juurde ja hakkaksid vapralt proovima mu esimesest oksast kinni haarata.
Ma aitaksin natuke kaasa, võtaksin jõu kokku ja sirutaksin oksa alla poole. Laps haaraks
sellest oksas kinni ja tõmbaks end ülesse oksa peale istuma ja jalgu kiigutama.
See ei oleks kindlasti ainuke mäletamistväärt ja tore sündmus mu ümber. Näiteks mõnel
suveöös tuleks minu juurde üks paar. Nad oleksid õnnelikud ja rõõmsad ning poiss võtaks
taskust välja taskunoa ja kraabiks oma tüdruku ja enda nime minu tüvesse ja nimedele
veel südame ka ümber. See teeks mulle valu aga samas oleks mul hea meel, sest see on
armas tegu