SIRBIK Sirbikuid leidub igal pool maailmas.Perekond sirbik kuulub lehtsammalde hulka ja tömpkaanikute sugukonda.Ta on kuni 10cm kõrgune tiheda vaibana kasvav sammal.Värvuselt võib ta olla kollakasroheline, heleroheline ja läikiv.Lehed on sirbikul sügavate pikikurdudega ja tipp on pikalt teritunud.Leheserv on peensaagjas.Varred on suhteliselt nõrgad ja lamavad või tõusvad.Nii varre kui ka okste tipud on kõverdunud.Sirbik paljuneb eostega.Eosed valmivad kevadest suve lõpuni.Ta kasvab kividel,puutüvedel ja ka huumusrikkal pinnal.Mõningatele putukatele on sirbik varjumispaigaks.Eestis on teda vähe ja ta ei ole kaitsvate taimede nimekirjas.
Madalsoo voib olla lage(rohusoo) või kaetud puurindega(puissoo,soomets). Puurindes iseloomulikud sookask, sanglepp,kuusk, alusmetsas harilik toomingas, paakspuu, mage sõstar. Taimkate madalsoos seda liigirikkam, mida enam sisaldab toitevesi mineraalaineid, vaese toitevee korral vlitsevad tarnad. Iseloomulikeks liikideks rohurindes angervaks, ubaleht, soovõhk, raudtarn, luhttarn, sale-tarn, lääne-mõõkrohi, soo-kuuskjalg; samblarindes soosammal, keskmine sirbik, teravtipp. Puhmarinne puudub. Turba tuhasus, toitainete sisaldus ja ph märgatavalt suuremak kuisiirdesoos Siirdesoo. Arengu keskmine aste; harva, ainult toitainete poolest vaesema lähtekivimi korral, võib ta moodustada ka esimese astmena. Võrreldes madalsooga on siirdesoo toitumises vähenenud põhjavee ja suurenenud sademetevee osatähtsus. Mikroreljeef on mätlik. Kõrvuti mätaste vahel kasvavate madalsootaimedega kasvab seal põhiliselt sademeteveest toituvaid
annaabi.ee 
