Sinivetikad
tagajärjel, millele järgneb fragmentide lahknemine.
15. Teostatakse kahel viisil:
1) Geneetilise informatsiooni transformatsioonil, kus lühikesed DNA lõigud (plasmiidid)
viiakse vetikakultuuri, kus nad lülitatakse vetikarakkudesse ja nad võivad seal integreeruda
olemasoleva DNAga.
2) Rakkudevahelise konjugatsiooniga, kus toimub 2 vetikaraku liitumine, millede vahel
toimub siis DNA fragmentide vahetus, ülekantud fragmendid võivad integreeruda juba
olemasolevasse DNAsse.
16. Sinivetikarakk võib optimaalsetes tingimustes paljuneda 1-2 korda päevas.
17. Sinivetikate perekondi on kirjeldatud ca 150, liike aga üle 2000. Planktilisi sinivetikaid
leidub kõige rohkem seltsides O. Chroococcales, O. Oscillatoriales, O. Nostocales.
18. Kõige kergem on ära tunda Chroococcales seltsist Merismopedia perekonda, sest selle
liigi rakud moodustavad kergesti äratuntavaid sirgeid või kõverdunud plaadikujulisi
kolooniaid. Lima on liigispetsiifiliseks tunnuseks perekonnas Microcystis.
19
annaabi.ee 
