Luulekava juhan liiv
Nii kevade põgeneb
talve eest,
nii tali läheb
kevade eest.
Üle laane lootus huikab,
üle oru ootus huikab.
Siis kõik väljad valendavad
ja kose kohin tõstab häält.
Soos puude all on hämarus
ja märjad oksad ripuvad.
Ma vaatan, ei sõna ma ütleda saa,
mu süda on õnne täis ja lõpmata.
Paistab päike üle nõmme,
üle liivase,
sätendab ta üle nõmme
sinitiivase.
Siis vaatan taeva põue,
küll virvendab ja hiilgab päike
ja liblikas lehvib puude vahel
ja kõlab ööbiku hääl.
Ja ühes hõiskab rõõmus linnukoor,
kui langeb roheline leheloor.
Nii taevaste üle ja taevaste all
kohab lauluhääl.
Õrn maikuu hommik imeilul koitis.
Sääl järve pinnal tõusev päike loitis.
Ta peegel säras kuldses värvivoos
ja kastekullal hiilgas iga roos.
Kevadehommik, mis naeratad sa ?
Ta lauluga tõusis ülesse -
annaabi.ee 
