Inimese vari
eest, jätkusid sama jõgi ja samad künkad. Ta sammus kord üles, kord alla jõe kallast meeletuist marssidest met-sikuis mägedes. Ainult üks oli kõigile ühine: viha, ärritus
mööda - sajad ja tuhanded verstad. Ja mida kaugemale ta sai, seda ebatõelisemaks ning neede.
muutus maailm. Ümbrused sulasid udupilviks, puud seisid kui sinisam-bad, jõgi kumas Ja ühteviisi olid nad kõik lõpuks sõjaliinilt lahku-nud. Ühed tülid sõjariistadega,
kui kullajoom, taevas viirles kui udu-koonaldes. Kuid üks oli tõeline keset neid teised viskasid need sinnapaika, ühed hiilisid põgenedes, teised liikusid rüüstates ning
muinasjutu-lisi maid - ta poeg. vägivallaga.
annaabi.ee 
