"Sinilind" Maurice Maeterlinck
Kõik imestasid ja küsisid, et
kas ta ikka tõestoi tahab seda teha aga poiss oli kindel.
Seejärel vaatas poiss, et kõik tema ümber seal on väga ilus ja nii uus, seinad
oleksid nagu üle värvitud, isegi mets, mis paistab aknast oleks nagu uus ja ta tundis, et
on väga õnnelik. Vanemad ei suutnud mõista, mis nende pojaga on juhtunud. Ta oli
õppinud nägema ümbritsevate asjade ilu; ta oli teinud läbi katsumused, mis arendasid
tema julgust; otsides sinilinud, kes pidi haldja väiksele tütrele õnne tooma, oli ta
muutunud heldekäeliseks ja nii heatahtlikkuks, et juba soov teistele rõõmu teha ka
tema enda südame rõõmuga täitis. Ta vaim oli elule avanenud.
Lapsed avastasid, et kübar on kadunud, aga asjad nende ümber on samad, ja
tuletasid neile, nende seiklusio meelde, vaid neile otsa vaadates. Ukse taga oli jälle
keegi, see oli prouga Berlingoti tütar, ta oli terve, ta jooksis ja tantsid. Lindu nähes oli
annaabi.ee 
