nende aluspõhjakaaridga, hüdrogeoloogilise kaardiga, pinnakatte kaardiga ning geomorfoloogilise kaardiga ning ka lisada kaartidele lühikesed kirjeldused. Eesmärgiks on ka õppida kasutama maaameti geoportaali ning erinevaid kaarte sealt; tutvuma, kuidas leida õigeid kaardivorme ning kuidas lugeda kaartide legende. Töö sisu: Töö sisuks on külastada maaameti kodulehekülge ning sealt edasi suunduda maaameti gaoportaali. Seejärel leida geoloogia kaartide rakendus ning otsida Saula Siniallikate asukohta kaarilt. Sealt leida stratigraafiliste indeksite abil Saula küla kivimikehade avamused ja märkida definitsioonid. Uurida lähemalt nelja kaarditüüpi (aluspõhja-, hüdrogeoloogiline-, pinnakatte- ja geomorfoloogiline kaart) ning neid analüüsida. Asukohakaart1 A) Aluspõhakaart Kaardilt on näha, et Saula Siniallikad asuvad seal, kus on palju mattunud orgusid. Kivimkehade avamusi iseloomustab antud asukohas Kahula kivistu ül. osa
Eestis arvatakse olevat 3000 kuni 10 000 allikat, millest enamik on väikesed. Suuri allikaid on viiesaja ringis. Vabapinnalise põhjavee väljavoolul moodustuvad langeallikad, millest algavad ojad. Tõusuallikate vesi voolab hüdrostaatilise surve mõjul maapinnale alt üles: nende kohale on tekkinud lehtrid, mille põhjas vesi "keeb". Sageli on tõusuallika rühmade kohale tekkinud allikajärved, millest tuntumad on Äntu järved Pandivere kõrgustikul ja Aegviidu Siniallikate järv. Sügavamatest põhjaveekihtidest avanevad tõusuallikad tektooniliste rikete piirkonnas, näiteks Saula Siniallikad. Olenevalt toitealast jaotatakse allikad alalisteks ja ajutisteks. Viimased töötavad ainult veerikkal ajal, kui põhjaveetase on kõrge. Eriti omapärased on karstiallikad, mis paiknevad seal, kus karstilehtrisse neeldunud vesi (oja või jõena, nn. salajõed) taas maapinnale naaseb. Näiteks Tuhalas, Jõelähtmel, Kuivajõel jm
annaabi.ee 
