(lk.9) Kui peategelane Mitja tuppa jooksis valdas teda rõõm. Ta oli lausa sokeeritud. Ja pärast juhtunust perekonnale rääkimist, olid ka nemad sokeeritud. Siin novellis oli näidatud vene inimeste halli elu.. Ta ei rääkinud kõrgklassist. Ta rääkis lihtsast venelasest, kes sündis ilma ja kasvas siin teadmisega, et ta ongi tavaline inimene. Loo peategelane oli ilmselt oma saatusega leppinud. Mitja ei oska oodatagi ja arvab, et on lausa võimatu loota silmapaistmisele. Ning kõrtsi ees juhtunu just kui äratab ta unest. Talle polnud tähtis milline see kuulsus on. Mitjal avanes võimalus silma paista. Muidugi inimene tunneb rõõmu kui teda tähele pannakse. Kindlasti igas ühes on veidikene edevust, kuid sellise asja eest ei tohiks rõõmu tunda, isegi mitte lihtsad ja tavalised inimesed, selle pärast peaks pigem häbi olema. Kui kuskil ajakirjanduses silma paista, siis pigem millegi huvitava ja tähtsaga, et saaks enda üle uhke olla ja selle nimel
Töö oleks justkui kiirustades kirjutatud: palju erinevaid mõtteid, väited, kuid puudub sidusus ning iga uue esitatud idee juures peatutatakse minimaalselt või piirdutataksegi lihtsalt mainimisega. Lõigud ei ole seotud ja autor ei suuda ühes lõiguski loogilist ülesehitust hoida ega jääda ühe põhiteema raamesse. Töö lugemisel häiris ka loogiliste seoste-järelduste puudumine. Siiani on mulle arusaamatu, et, kuidas tänu noorteparteis silmapaistmisele saadakse kõrgele ametikohale ning peale selle hakatakse saama juba väga noorelt kõrget palka. Noorte poliitkarjäär ja-võimalused vääriks pikemat arutelu, mitte selliseid ebamääraseid hinnanguid nagu autor pakub. Tekstis oli palju sõnakordusi. Sõnad õppimine ja õppida oma erinevates vormides kordusid pidevalt terve teksti vältel. Esines teiste sõnade kordusi samuti.
annaabi.ee 
