Kalevipoeg 14. lugu
Põrgu l i t a tema tädi,
Valge mära vanaema.
Täna õhtul oodatakse
Sarvikut koju tulema,
Kel ei palju ole püsi,
Kui ta ülespoole kõnnib,
Kussa päeval paistab päike,
Kuuvalgus öösel kumab,
Tähesilmad teevad teeda.
Aga kui ta alla ilma
Varjulaste valdadesse
Tarvidust läeb toimetama,
Siis ta viibib mitu päeva,
Viibib nädalate viisi."
Kolmas piiga peenikene
Pani sõna sõudevalle:
"Kui sind, Kalevite poega,
Kogemata koju tulles
Sarvik-taat saaks silmamaie,
Siis sa satuks kohe surma.
Sest kes iial siia saanud,
Üle läve tõstnud jalga,
Pannud kanda põrmandalle,
See ei pääse surmasuusta,
Võõrdub kuu valguselta,
Päikese paistuselta.
Meie, õed õnnetumad,
Kaunid neitsid kolmekesi
Langesime lapsepõlves
Õnnetuse tuulehoolla,
Viletsuse vihmasaolla
Pärisorjaks Sarvikulle.
Kaugelta meid kannetie,
Tuhande versta tagant toodi
Laia ilma lagedalta,
Kena ilma keske elta
Siia kurbaje külaje,
Pika piinade pereje.
Enne olid ilupäevad,
annaabi.ee 
