"Dekameron" Giovani Boccaccio
Ei puudu ka traagika,
Boccaccio puudutab ka õnnetute armastajate kurbi saatuseid.
Novellides väärtustatakse nutikust ja teravmeelsust, naeruvääristatakse
armukadedaid, ihneid ja rumalaid. Boccaccio kujutab värvikalt
kavalaid armukesi, juhme talupoegi ja leidlikke vembumehi. Pilke
objektiks on ka vaimulikud, keda kirjanik ilmselgelt põlgab. Boccaccio
ülistab eelkõige armastust ja elurõõmu, imetleb terast mõistust,
säästmata pilkest rumalaid ja silmakirjatsejaid.
Siiski ei saa alati pahelised inimesed karistada ja ka üllad ning ausad
võivad oma elus ebaõnne kohata. Nii võib ahne kaupmees vaatamata
oma jumalakartmatule eluviisile ikkagi lõpetada rikka mehena ja
paandunud liiderdajast kurjategija surra pühakuna.
Boccaccio moraalikäsitlus erineb suuresti kiriku rangetest põhimõtetest. Ta
kujutab isegi nunnasid ja munkasid üsna labaste ja kõlvatutena,
kaugeltki pole siis tähtis abielutruudus. ,,Dekameronis" on täiesti