HÄÄLDUSVEAD. RÕHK. KÕNETAKT. PALATALISATSIOON. SILBI EHITUS. SÕNAVÄLDE. TÖÖLEHT HARJUTAMISEKS. Hääldusvead Kui võõrsõna algab g, b või d-ga, siis tuleb neid häälikuid hääldada helitult. Poolheliliselt häälduvad g, b, d ainult heliliste häälikute vahel. Häälikuühendit hv (kohv, lehv) asemel hääldatakse sageli ekslikult f-ga. Nud-kesksõna tunnuse lühenenult hääldamine (lugend, vaadand) on stiililt kõnekeelne. Sõnaalguline jä esineb vaid sõnades jätkama, jätkuma, jänn ja jändama
Silp on väikseim kõnes esinev hääldusüksus. Silbi ülesandeks on muuta häälikud kõnes kergesti hääldatavaks ja tajutavaks. Silbi tähtsaim osa on silbituum. Silbi tuumaks on täishäälik või täishäälikuühend. Silbi alguses ja lõpus saavad esineda ainult kaashäälikud. Lühikesel silbil Sales rep müügiesindaja. Accountant - raamatupidaja. Finance rahandus. Department puudub lõpp ja tuumas on üks täishäälik. Pikad silbid on need, millel on osakond. Company ettevõte. Receptionist administraator. Occupation elukutse. olemas silbi lõpp või mille tuumas on kaks täishäälikut
LÜÜRIKA 1. Rütm samasuguste nähtuste (silpide arv, silbi pikkus, rõhk, sarnased Lüürika (L) on üks kolmest ilukirjanduse põhiliigist. L lähtub autori vahetutest lauseosad) korrapärane vaheldumine luuletuses. Vabavärsis ei allu rütm tunnetest, elamustest ja mõtetest. Autor ei jutusta neist, vaid püüab lüürilise kogu luuletust läbivale korrapärasusele. situatsiooni ja kujundlike piltide kaudu tekitada lugejas samu mõtteid. L on tavaliselt 2
Silp. Silp on väikseim kõnes esinev hääldusüksus. Silbi ülesandeks on muuta häälikud kõnes kergesti hääldatavaks ja tajutavaks. Lühikesed silbid on sellised,millel puudub silbi lõpp ja tuum koosneb ainult ühest täishäälikust . Pikad silbid on sellised , millel on olemas silbi lõpp, või mille silbituum koosneb kahest täishäälikust. Lahtised silbid on need, millel puudub silbi lõpp. Kinnistel aga on silbi lõpp. Rõhk. Rõhk on keelenähtus, mille puhul sõna teatud silpe hääldatakse suurema intensiivsusega kui teisi. Eesti keeles on rõhu ülesanne tähistada sõna algust. Kõnetakt on keele kõige väiksem rütmiüksus. 1) Rõhulisele silbile järgneb üks rõhutu silp : e-ma 2) Rõhulisele silbile järgneb kaks rõhutut silpi : Tüd-ru-kud Välde. Lühike häälik : g,b,d
,,Aa" teos, dokmnt, sari, rubriik, sort |AA koht, ehitis, osariik asutus, riik, ettevõte, perioodika, ajalugu, autasu, üritus_ Vene miilits, Naistepäev, Viljandi kala festival, Kreeka salat, president, fetajuust, Eesti Ekspress, ,,Tõde ja õigus" I silbi lõpus VAI A - J silbi algul MA JA, MATER JAL topelt s (pulss) *ki/gi liited on kpt, gbd, fh, ja szzs järel konsonantühendis kõik tähed ühekordselt (nt harf, käändub harfi, RF moodustavad kaashäälikuühendi) apelsin baarmen brosüür duplikaat millennium skanner sabloon massaaz professor sovetlik variant kontseptsioon ,,Aa" teos, dokmnt, sari, rubriik, sort |AA koht, ehitis, osariik asutus, riik, ettevõte, perioodika, ajalugu, autasu, üritus_
8. Polüseemia mitmetähenduslikkus, nt klaas (materjal), klaas (anum) 9. Homonüümia samakõlalisus, nt tee (jook), tee (rada), tee (käsk) Kui tähendused on mõisteliselt lähedased, siis on tegu polüseemiaga, kui aga täiesti seostamatud, siis homonüümiaga. 10. Fonoloogia keeleteadus, mis uurib häälikuid kui kõneüksusi foneem häälikukujund NB! Üksikhäälikul endal pole tähendust. 11. Silp on väikseim kõnes esinev hääldusüksus. Silbi tähtsaim osa on silbi tuum. Silbi tuumaks on täishäälik või selle ühend. Silbi 3 osa on algus, tuum ja lõpp. STR - I - TS - L - EI - D ALGUS TUUM LÕPP ALGUS TUUM LÕPP 12. Silbid jagunevad pikkadeks ja lühikesteks. Pikad silbid jagunevad lahtisteks ja kinnisteks. Lühikesed puudub silbi lõpp ja tuum koosneb ainult ühest täishäälikust. Alguse kohta piiranguid pole.
ahtushäälikud(s,h,f,s,z,z) ja sulghäälikud)]. amadal tagavokaal. e,ökeskkõrged eesvokaalid. i,ü kõrged eesvokaalid. okeskkõrge tagavokaal. ukõrge tagavokaal. õkeskkõrge tagavokaal. ämadal eesvokaal. Keele häälikusüsteemi uurimisega tegelevad kaks teadusharu:1.) foneetikauurib häälikute akustilisi omadusi(hääldamist). 2.)fonoloogiauurib häälikuid kui keeleüksusi(häälikuid sõnas). SILP on väikseim kõnes esinev hääldusüksus. Silbi ülesanne on muuta häälikud kergesti hääldatavaks. Silbi osad:tuumvokaal või ühend(diftong), alguskonsonat või selle ühend, lõppkonsonant või selle ühend(viimased 2 pole kohustuslikud). Lühike silp(L)tuumas 1 vokaal, lõpp puudub. Pikk silp:lahtine(PL)kaks vokaali, diftong, lõpp puudub. Kinnine(PK)lõpp on olemas. K, P, T on nii tugevad, et neid arvestatakse nii eelneva silbi lõpus kui ka uue silbi alguses. RÕHK on keelenähtus, mille
1. Silp Silp on kõnes esinev väikseim hääldusüksus. Igas silbis peab olema tuum. Silbi tuumaks võib olla täishäälik või täishäälikuühend. Ema: E=tuum. Silbi tuumaks ei saa olla kunagi olla rohkem kui kaks täishäälikut. Peale selle silbil võib olla algus ja lõpp, nendeks on kaashäälikud. Lendas: E,a=tuum L,d algus ja N, s lõpp Kui silbil ei ole lõppu, siis nimetatakse seda silpi lahtiseks, kui on lõpp siis nimetatakse seda kinninesilp. Silbid jagunevad lahtisteks ja kinnisteks silpideks. Peale selle jagunevad silbid lühikesteks ja pikkadeks. Lühikeses silbis puudub silbilõpp ja silbi tuumaks on ainult üks täishäälik
10. Foneetika e häälikuõpetuse mõiste! Foneetika e häälikuõpetus- teadus, mis uurib häälikute füüsikalisi omadusi 11. Palatalisatsioon e peenendus! · Eesti keeles esineb palatalisatsioon rõhulise vokaali järel, kui järgmises silbis on i. · Palatalisatsioon esineb eesti keeles selliste häälikute puhul: l, n, s, t, d · Nt: kann- anum, kann- mänguasi; kas- küsimus, kass-loom; patt- pahe, patt- viigiseis 12. Silbi mõiste, osad ja liigid! · Silp- väikseim kõnes esiev hääldusüksus · Silbi tähtsaim osa on silbituum, silbituumaks on täishäälik või täishäälikuühend Nt: a-va-meeln-ne, e-lu, öö, au · Silbi alguses ja lõpus saavad esineda ainult kaashäälikud · Silbi liigid: lühike silp ja pikk silp · Pikad silbid sellised, millel on oelmas silbi lõpp ja mille silbituum
ü kõrge eesvokaal, labiaal, sekundaarne ö keskkõrge eesvokaal, labiaal, sekundaarne o keskkõrge tagavokaal, labiaal, primaarne u kõrge tagavokaal, labiaal, primaarne a madal tagavokaal, illabiaal, primaarne õ keskkõrge tagavokaal, illabiaal, sekundaarne. Vokaalid moodustavad monoftonge ja diftonge. Monoftong üks või kaks sama laadiga vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Diftong kaks teineteise järel asetsevat, laadilt erinevat vokaali moodustavad silbi tuuma (laud, sai). Eesti keeles saavad pearõhulises silbis esineda kõik 9 vokaali, väljaspool pearõhulist silpi ainult 5: a, e, i o, u. Pearõhulises silnis esinevad kõik 36 diftongi, väljaspool pearõhulist silpi ainult kolm (ai, ei, ui: aastaid, raamatuid). Diftonge kirjeldatakse keele liikumise alusel. Diftongide liigitus: - kõrgenevad diftongid (keel libiseb ülespoole, diftongi teine komponent on kõrgem kui esimene: saun, täis, sõi, laev) - madalduvad e
3. nasaalid e ninahäälikud, mille hääldamisel on suus õhuvoolu katkestav sulg, õhk pääseb välja ninaõõne kaudu: /m, n/ 4. lateraalid e külghäälikud, mille moodustamisel õhuvool pääseb külgedelt: /l/ 5. tremulant e värihäälik, moodustamisel vahelduvad õhuvoolu kinnine ja lahtine faas, mida põhjustab keeletipu vibreerimine: /r/ (üks väring või mitu) 6. poolvokaalid (nim ka poolkonsonantideks),keele ja huulte asend sarnaneb vokaalidele, kuid silbi moodustamisel käitub konsonandina: /j, v/ 11. Mis on koartikulatsioon ja millised on selle ilmingud? Koartikulatsioon e kaasahääldus · Inimkõnes ei ole häälikud isoleeritud, vaid on pideva kõnevoolu ja häälikujärjendi osad · Õpetus koartikulatsioonist foneetika haru, mille ülesandeks on selgitada, kuidas häälikud kõnes üksteist mõjutavad Kitsamas mõttes tähistab koartikulatsioon kõnevoolus järjestikuste häälikute moodustamise osalist samaaegsust
lõunaeestikeelsetes usutekstides, lähtus täishäälikute pikkuse märkimisest (eeskujuks saksa ja rootsi kirjaviis, mistõttu ei erista veel piisavalt kaashäälikute pikkust). Vana kirjaviis 1. Võõrtähtede c, f, q, ß, x, y, z kasutuse vähendamine, 2. h ärajätmine täishääliku pikkuse märgina: kool (varem Kohl), siil (Sihl), söön (Söhn), 3. rõhulise lahtise silbi pikk täishäälik kirjutatakse ühe tähega. ramat ´raamat`, ku `kuu`, hole `hoole`, 4. Rõhulise lahtise silbi lühikest kaashäälikut märgib järgneva kaashääliku kirjutamine kahe tähega: sigga `siga`, temma `tema`, tulli `tuli´, 5. rõhulise kinnise silbi pikk täishäälik kirjutatakse kahe tähega: saan, meel. Se taewane wallitseja kül läkkitab omma ilma, ja sellega ka többed; agga monnikord saab innimenne többiseks omma enese sü läbbi, kui temma
Stefania Boiko 10.klass 17. sajandi lõpp oli eesti kirjakeele arengus murranguline. Suur pööre eesti kirjakeele kujundamisel toimus 1690 aastatel, kui Bengt Gottfried Forselius pakkus rahvahariduse arendamiseks uue, kergemini loetava kirjaviisi.Seda nimitatakse vanaks e Forseliuse kirjaviisiks Põhilised kokkulepped olid: 1.Võõrtähtede kasutuse vähendamine 2.H ärajätmine täishääliku pikkuse märgina 3.Rõhulise lahtise silbi pikk täishäälik kirjutatakse ühe tähega 4.Rõhulise lahtise silbi lühikest täishäälikut märgib järgneva kaashääliku kitjutamine kahe tähega 5. Rõhulise kinnise silbi pikk täishäälik kitjutatakse kahe tähega Misjonilingvistika ja piiblitõlketegevus *Eesti varasem kirjakeel on ennekõike usutekstide keel. *17. sajandi lõpuks oli olemas nii vana kui ka uue testamendi tõlkekäsikirju. *Probleemiks sai ka piibli võimalik trükikoht Eestikeelse täispiibli ilmumine
..........................................................................................................................6 7 JUTUTAMINE.......................................................................................................................6 8 LUGEMISOSKUSE PÕHIELEMENTIDE ÕPETAMINE...................................................6 8.1.1 Häälik ja täht...........................................................................................................6 8.1.2 Silbi tunnetamine....................................................................................................7 8.1.3 Sõna tunnetamine...................................................................................................7 8.1.4 Ladus lugemine.......................................................................................................7 8.1.5 Loetu mõistmine....................................................................................................
Lause algab suure algustähega. See on minu kodulinn. Lapsed õpivad koolis. Kõik nimed ja kohanimed kirjutatakse suure algustähega. Minu kodulinn on Valga. Mina, Tiina ja Mati läheme Tartusse teatrisse. Kõik ametinimetused, sugulaste-, tuttavate-, loomade-, lindude nimetused kirjutatakse väikese algustähega. Mulle meeldib meie gümnaasium. Minu onu Antsul on kass Mirri ja tädi Ellel koer Pontu. Talveks lendavad ära pääsukesed, kured, haned. Sõna ja silbi alguses kaashääliku ees ning sõna või silbi lõpus kirjutame i isa, ilus, igav, imestama tõi, võti, appi, Mari Sõna ja silbi alguses täishääliku ees kirjutame j jalg, jõgi, Jüri, jookseb pa/ja/tab, kir/jel/dab, ko/ju, har/ju/tus
ARAHHIS, RAHHIIT, BALDAHHIIN, PSÜHHOOS TÄHEORTOGRAAFIA h õigekiri Seega võib h täishäälikute vahel olla nii lühike kui pikk. Normikohased on nii MEHAANIK kui MEHHAANIK MEHAANIKA kui MEHHAANIKA NB! Pikk h saab esineda ainult lühikese täishäälikute järel PSÜHHOLOOGIA Pika täishääliku järel on alati lühike h PSÜÜHIKA Harj 4, 5. TÄHEORTOGRAAF IA i ja j õigekiri Silbi algul kirjutatakse j ja silbi lõpus i: vaja – vaia, sajad – saiad, majast – maiast, oja – hoia. Võrrelge: Silbi algul j Silbi lõpus i materjal, mateeria, materiaalne pensjon pension pansjon pansion portsjon sümpoosion komisjon variatsioon, variant rojalist ratsionaalne
I ja J õigekiri Silbi alguses kirjutatakse j: ma-ja, o-ja, ma-tre-jal, ports-jon. Silbi lõpus kirjutatakse i: mai-as, hoi-a, see-ri-a, va-ri-ant. NB! oj-ja, maj-ja, tuj-ju. Ü ja i järel ei kirjutata üldiselt j: süüa, müüa, püüa, käiatud, saiad, preemia; j võib olla ü ja i järel ainult tegianimes ja liitsõnages: teeni+ja, tuli+ja, müü+ja.
· klusiilid: k, p, t, g, b, d õhuvoolu läbipääs täielikult suletud · frikatiivid: f, h, v, s ahtuses tekib kahin, sisin 38. Missuguseid prosoodianähtusi tead? Rõhk, kvantiteet, kõnemeloodia. 39. Kuidas võib määratleda silpi? Millistest osadest silp koosneb? Näited. Silp on häälikutest koosnev tähtede rida. Silp on hääldusliku pingutuse periood. Silp on häälikute intensiivsuse vaheldumine: silbipiir langeb vähima intensiivsuse kohale. Silp = silbi algus + silbi tuum + silbi lõpp 40. Kuidas me kõnet liigendame? Mis iseloomustab eesti keele kõnetakti? Kõnetakt on silpide järjend, kus I silp on alati rõhuline, II (või teised) rõhutud. Eesti keele kõnetakt koosneb 1-3 silbist. Silbi ja kõnetaktiga on seotud prosoodianähtused. 41. Mis on rõhk ja millised on tema ülesanded? Rõhk on prosoodianähtus. Rõhu ülesanne on rütmi kujundada,
frikatiivid)? Mida tead eesti keele konsonantide akustilistest omadustest? 40. Missuguseid prosoodianähtusi on eesti keeles võimalik kirjeldada? · Prosoodianähtused: kvantiteet, rõhk, intonatsioon, piirinähtused. 41. Kuidas võib määratleda silpi? Millistest osadest silp koosneb? Tooge näide! · Silp on kõne loomulik hääldusüksus ja kõige olulisem foneetiline osa. Silbi kohustuslik koostisosa on vokaalne silbituum (silpi peab alati jääma täishäälik), lisaks võib silpi kuuluda konsonantne silbi algus ja samuti konsonantne silbi lõpp. Kui silp lõpeb vokaaliga, siis on silp lahtine, kui konsonandiga, siis kinnine. · Ühesilbiline saab olla vaid kolmandavälteline sõna. · Silbid on lühikesed lahtised (tuumaks lühike vokaal ja puuudb silbilõpp) ning pikad kinnised (silbilõpuga) või lahtised.
Tavaliselt kirjutatakse helitute häälikute kõrvale k, p ,t (nt lahke, kopsik, peatselt) ja heliliste järele g, b, d (nt kõrvaldas, õmmeldi, kaergi). h õigekiri Sõna keskel olev h kirjutatakse häälikupikkuse põhireegli järgi: lühike häälik ühe (näit. ahi ) ja pikk ning ülipikk kahe tähega, s.t. kirjapildis pole vahet, kas (selle) tsehhi või (seda) tsehhi ( samuti almanahhid:almanahhe jt). i ja j õigekiri Silbi algul kirjutatakse j ja silbi lõpus i, nt va-ja - vai-a; sa-jad - sai-ad. Reegel kehtib ka võõrsõnades, nt ro-jalist, ra-joon; aga ratsi-onaalne, konfidentsi-aalne. Kõige enam erineb hääldusest i ja j kirjutamine ü järel. Kaashäälikuühendi õigekiri ·Mitu erinevat kõrvuti asuvat kaashäälikut moodustavad kaashäälikuühendi. Häälikuühendite õigekiri ei lähtu hääldusest, vaid peab järgima reegleid.
Mida tead eesti keele konsonantide akustilistest omadustest? a) helilised konsonandid [v,m,n,r,l] b) klusiilid [p,t,l,b,d,c] õhuvoolu läbipääs täielikult suletud c) frikatiivid [f,v,s,x,h] ahtuses tekib kahin 40. Missuguseid prosoodianähtusi on eesti keeles võimalik kirjeldada? Rõhk, kvantiteet (välde), intonatsioon. 41. Kuidas võib määratleda silpi? Millistest osadest silp koosneb? Tooge näide! Häälikud moodustavad silpe. Silp koosneb 1) silbi tuumast (lühike või pikk vokaal või diftong; võib olla ainukeseks silbi koostisosaks) 2) Silbi algus ja silbi lõpp (konsonant või konsonantühend; ei ole kohustuslikud silbi osad). 42. Kuidas me kõnet liigendame? Mis iseloomustab eesti keele kõnetakti? Kõnetakt on silpide järjend, kus alati on esimene silp rõhuline, teine (või teised) rõhutud. Eesti keele kõnetakti iseloomustab see, et see koosneb 1-3 silbist. Silbi ja kõnetaktiga on seotud prosoodianähtused
(sulgh.+f,h,s,s,z,z) · helitu kõrvale k, p, t (-ki) erandina liitsõna (raudtee) liite ees (jalgsi) sama sõna eri vormides (kärbse, leidsin) võõrsõna (absoluutne) erand- ärksa, tõrksa, erksa · helilise kõrvale g, b, d (-gi) 2x täish./diftongi järel üks k, p, t (koopad) mitmesilbiliste sõnade lõpus k, p, t viimane silp pole pearõhuline- k,p,t (taburet) viimane on pearõhuline- kk,pp,tt (omlett) h sõna alguses sõltub traditsioonist sõna sees: i silbi lõpus, j silbi alguses (maias, majas) ü ja i järel ei kirj. j-i - ei kehti tegijanim., liits. häälikuühendi õigekiri iga häälik ühe tähega (metalne) ei kehti kui 1) liitsõna (plekkpurk) 2) liide algab sama kaash., millega lõpeb sõnatüvi (keskkond) 3) -gi, -ki ees (kasski) 4) l,m,n,r järel 3. välte korral s 2 tähega, kui ei järgne kaash.(valss)
KORDAMINE ARVESTUSTÖÖKS TEOORIA 1. mõisted - foneetika: keele häälikuline ehitus (haalikute moodustamine, tajumine) fonoloogia: häälikute käitumine ? palatalisatsioon: peenendamine võõrhäälikud: häälikud, mis esinevad võõrsõnades - f;s;... võõrtähed: esinevad võõrsõnades ( f,s, c,q,z,n,y,x, z) fonotaktika: häälikute kombineerumise reeglistik ( ühes silbis max. 2 täishäälikut; silbi algul tavaliselt 1 kaashäälik; ei esine häälikujärjendit JI ; rõhutus silbis a,e,i,o,u. sünonüüm:samatähenduslik sõna ( kass- kiisu) polüseemia: mitmetähenduslikkus ( ühel sõnal mitu teineteisega tihedalt seotud tähendust : keel - organ, õppeaine, pillikeel ) homonüümia: samakõlalisus ( mitme keelemärgi e. tähistaja häälikuline kokkulangevus - kuum tee/pikk tee/ ära tee ! ) keelkond: ühte keelepuusse kuuluvad keeled moodustavad keelkonna onomatopoeetiline väljend:
v esineb küll konsonantühendi esimese konsonandina vokaalikao tulemusel (vr, vl), nt röövel : röövli h ei ole kunagi omasõnades konsonantühendis viimaseks konsonandiks: nt puhta, lahke, kohmakas, kõhna, kahvel, kahju; vrd nt soome karhu > eesti karu, aga eL metateetiline vorm kahr; võõrsõna parh `riidesort' Reeglina järgnevad klusiilid nasaalidele, kuid ei eelne neile, v.a nt kn: nt akna, võõrs. akne; võõrsõnas nt tm: rütm Järjend *ji ei saa olla silbi alguses: nt kuri : *kurji > kurje, vari : *varji > varje Välditakse morfoloogiliste vormide puhul ebamugavaid konsonantühendeid: leem : *leemt > leent, lumi : *lumd > lund, laps : *lapst > last, uks : *ukst > ust Konsonantide kombinatoorika seaduspärasused kehtivad hästi sõna alguses ja lõpus. Keeruline on kirjeldada ühendeid mitmesilbiliste sõnade sees silbi piiril, kuna vokaal võib kaduda muutevormis (tekib uus ühend)
EESTI KEEL SISEHÄÄLIKUD III KOOLIASTE LEA MÄNDMETS VARSTU KESKKOOL VÕRUMAA KOOLITAJA: MAIDO MÄNDMETS SISEHÄÄLIKUD ON SÕNA PEARÕHULISE SILBI TÄISHÄÄLIKUST JÄRGMISE SILBI TÄISHÄÄLIKUNI rät-sep lil-le pi-nal trei-al hii-re pa-ber kor-vi Leia sõna sisehäälikud NB! Kahe sõna sisehäälikutest moodustub uus sõna! Näiteks: pakane + vene aken ümbrus pika ümbrik pimedus tikud imik pilv pesu ilves uba lina ubin karbike muusika arbuus Leia sõnade sisehäälikutest vanasõna viga ma üks viga ma soni koma üks soni ta õnnega koma pesa lepp ta õnnega
ASTMEVAHELDUS Astmevahelduse liigid: Laadivaheldus: sõna tugeva astme teise silbi alguses klusiil või „s“. LV liigid on kadu, asendumine, assimilatsioon (sarnastumine). Vältevaheldus: II ja III astme vaheldumine (ainult II ja III, mitte I). Jaguneb vältemuutuseks ja pikkusmuutuseks (nõrgenev ja tugevnev). Määramine: LV – tugevas astmes on klusiil või „s“ säilinud, nõrgas astmes pole või on asendatud VV – tugevas astmes III välde, nõrgas astmes II välde LN – laadivahelduse nõrk vorm LT – laadivahelduse tugev vorm
tähendust. · Homonüümia on nähtus, mille puhul kahel keelemärgil on samakõlalised tähistajad. · Sünonüümia on nähtus, mille puhul ühel tähistataval on mitu erinevat tähistajat. · Konsonandid on sulg- ja ahtushäälikud. · Foneetika on teadus, mis uurib häälikute füüsikalisi omadusi. · Fonoloogia on teadus, mis uurib häälikuid kui keeleüksusi. · Foneem on hääliku kujund. · Silp on väikseim kõnes esinev hääldusüksus. · Silbi tuum on täishäälik või täishäälikuühend. · Lühike on silp, millel puudub lõpp ja tuumas on üks täishäälik. · Pikk on silp, millel on olemas silbi lõpp või mille tuumas on kaks täishäälikut. · Kõnetakt on keele väikseim rütmiüksus. · Esimene välde on see, mis esineb ainult lühikestes rõhulistes silpides. · Teine välde on see, mis esineb ainult pikkades rõhulistes silpides.
Kesk- ja ülivõrre 1) KESKVÕRRE a) A-tüvi (om. kääne) + m nt. suure+m, ohtliku+m, kauni+m b) Sõnad, mis on A- või U-tüvelised ning nõrgema astmevaheldusega, muudavad enne keskvõrret tüvevokaali - ae ja ue nt. must musta mustem ; hull hullu hullem ; järsk järsu järsem 5 erandsõna, mis muudavad tüvevokaali: paha pahem ; vana vanem ; kõva kõvem ; süva süvem ; lahja lahjem 2) ÜLIVÕRRE a) kõige + KV b) i-ülivõrre (mitmuse osastav id) sõnad peavad olema kas: * 3-silbilised nt. libe libedam libedaim ; kohtlane kohtlasem kohtlaseim * 2-silbilised ja III vältes nt. rikas rikkam rikkaim ; kallis kallim kalleim ; arg arem arim ; jäik jäigem jäigim ; tark targem targim ; tumm tummem tummim ; koomiline koomilisem koomilisim ; peen peenem peenim ; juriidiline juriidilisem juriidilisim ; lööv löövam ...
c) frikatiivid [f,v,s,x,h] ahtuses tekib kahin 42. Kuidas eristuvad üksteisest akustiliselt eesti keele palataliseerimata ja palataliseeritud konsonandid? 43. Missuguseid prosoodianähtusi tead? Rõhk, välde (kvantiteet), intonatsioon (kõnemeloodia) 44. Kuidas võib määratleda silpi? Millistest osadest silp koosneb? Tooge näide! Silp on ühe hääldusliku pingutuse perioood, akustilise intensiivsuse vaheldumine (silbi piiril intensiivsus nõrgem). Silbil on algus, tuum (täishäälikud) ja lõpp. Nt skaut: sk algus, au tuum, t lõpp. 45. Kuidas me kõnet liigendame? Mis iseloomustab eesti keele kõnetakti? Eesti keeles rõhulise-rõhuta silbi vaheldumine, trohheus, eesti keeles on 1-3 silbiline kõnetakt. 46. Mis on rõhk ja millised on tema ülesanded? Rõhk on kas mõne silbi (sõnarõhk) või sõna (lauserõhk) intensiivsem hääldus
Mõned näited nimedest, mida keelenõuanne on lubanud lastele panna: Rent Oliver, Birk, Alicia, Jessika, Rebecca, Matthias, Lalita Devi, Marius, Andreo, Grete, Jenny-Ly. Nimesid, mida keelenõuanne pole soovitanud panna: Kättlin vastuolus eesti õigekirjareeglitega, saaks olla Kätlin; Marjetha sobib nt Marjeta. Carolina või Käroliina, aga mitte Cärolina või Caroliina; Christopher või Kristofer, aga mitte Gristopher Poolitusprobleeme Ühest täishäälikust koosneva silbi eest või järelt ei saa sõna poolitada (nt ema, õue), kuigi saab silbitada (e/ma, õu/e). Kõigil muudel juhtudel, kui silp algab täishääliku(te)ga või koosnebki ainult täishäälikutest, on poolitamine võimalik: öö-bik, õu-es, oo-ta-ma, uu-dis, ee-pos, ää-res, ai-nult, ae-gade, ea-kas, lau- ast, süü-ak-se, nõu-et, püü-ud, akt-si-aid, hoi-us-ta-ma, lai-en-da-mi-ne, po-sit-si-oo-ni, kon-sul-tat-
3) Sama sõna muutevormides: õudsed,õudselt 4) Võõrsõnades: asbest, abt, absoluutne,sünekdohh, vodka, röntgen, gangster. Kui rõhk on sõna lõpus siis kirjutatakse kaks tähte Kui rõhk on sõna alguses siis kirjutatakse lõppu üks täht Kotlett, pankrot Pakett, kompott, H-ortograafia Hajameelne, hubane, herilane, I ja j Silbi algusesse kirjutatakse j ja silbi lõppu i Va-ja, vai-a Mater-jal materi-aalne Mil-jon staadi-on Ports-jon sümpoosi-on Komis-jon vari-ant Ekskursioon, akvaarium, konsutatsioon, stipendium, seeria,millennium, sanatoorium, missioon, Sisseütlev Ajju, majja , ojja, Tegija tegevus Kes? Mida teha Käija käia Viija viia Almanahh, epohh, epohhil, mahhinatsioon,psühoos,baldahhiin, rahhiit Ofort
siis osastava mitmuses on e lõpp tige : Kui ainsuse osastava lõpus on i, siis I>e nelk, nelgi, nelki - nelke osastava mitmuses on e lõpp peni : Kui ainsuse osastava lõpus on i, e>i kask, kase, kaske kaski siis osastava mitmuses on e lõpp ja uriseb: a > u a > u Kana-kanu, õrna õrnu, silda sildu, leiba- Kass kõrtsis ei käi / kui ainsuse osastava leibu lõpus on a ja 1. silbi vokaal on a, õ, i, ei või äi, siis mitmuse osastava lõpp on -U ja uriseb : a > i a>i venda vendi, pärna pärni, sööta sööti, eks ämm söö kodus sütt / kui 1. silbi külma külmi, koera koeri vokaal on e, ä, ö, o, u,ü ü, siis mitmuse osastava lõpp on - i a>e tuba tube
7. mata liide Õppimata Kirjutatakse tihti õppimatta. Lihtne lause meelde jätmiseks: -mata ei saa kedagi matta 8. Paaris on dz ja ts Dzungel Võidakse kirjutada valesti, sest ei Tsempion teata reeglit, näiteks dzungel 9. I ja j õigekiri (silbi lõpus i, Jänes Eksitakse sõnas materjal ja silbi alguses j) Materjal materiaalne, sest ei teata reeglit Materiaalne 10. Tegija nimi. Liitsõnas võivad Ostja Eksitakse, sest ei teata reeglit, i ja j kõrvuti olla Jalakäija näiteks jalakäia. (Projitseerima) 11
sed Igas silbis on alati täishäälik või täishäälikuühend. O-li, päe-vik, Jorm-gi tu-li koo-li. Ralf-ki ma-gas ter-ve päe-va. Brett Lee-gi tah-tis koo-li mi-nna. Üksik kaashäälik täishäälikute vahel alustab silpi: Va-nal a-jal, Kae-bad, pa-lun Kui kõrvuti on mitu kaashäälikut, siis kuulub järgmisse silpi ainult viimane kaashäälik: Korst-nad Ham-bad Tüd-ru-kud, kom- bed, nel-ja, üht-ki, arm-sal, Min-na, kal-la-ta, kas-si-de-le. I ja J õigekiri I on silbi lõpus. J on silbi alguses. Mei-e, mar-jad, ka-_a, Kirjuta: Mei-e, mar-jad, jook-seb, ka-ja, sõ-jad, va_ad. Kas a e i o u õ ä ö ü või sulghäälikud k p t g b d? Sõna alguses järgneb I tähele tavaliselt kaashäälik Ilm, i-ne-tu, ilves. Sõna alguses järgneb J tähele tavaliselt täishäälik jookseb, joonistab, jänes, _õgi. Kirjuta lünka i, ii või j. Kä_sime sõbraga metsas suusatamas. Möödusime vanast pa_ust, le_dsime sirge suusara_a.
Lausung > intonatsiooniline fraas > fonoloogiline fraas > prosoodiline sõna () > jalg ehk kõnetakt (F, ) > silp () > moora () > segment ehk foneem 2. Foneem, allofoon Foneem foneemi ei öelda välja, s.o abstraktne üksus. Ei sõltu kontekstist, vaid hääldus eristab, nii on nt provansaali keeles 'õhtu' seRo ja 'saag' sero (kontekst on sama: se_o) Allofoon allofoone öeldakse selgelt välja. Konteksti poolt määratud, nt kas mõnes Lõuna-Rootsi dialektis on R alati silbi alguses ja r on alati silbi koodas. Foneemid eristavad alati tähendusi, allofoonid on foneemivariandid. Provanssaali r ja R eristavad tähendusi, järelikult need on kaks erinevat foneemi, samuti ph, p ja b hindi keeles. (ph on tegelikult üks häälik, aspireeritud p, aga seda märgitakse transkriptsioonis kahe tähega) Eesti keeles on klusiilide kirjapilt segadusseajav. Tegelikult "sada" hääldub [sata]. Mõni inimene hääldab t vokaalide
kala kalu -u külma külmi -a -i ??? tühja - tühje -e a-tüveliste sõnade mitmuse osastava tüvevokaal sõltub omakorda sõna esimesest vokaalist. Seda aitavad meeles pidada järgmised laused: KASS KÕRTSIS EI KÄI EKS ÄMM KODUS SÖÖ SÜTT -a -u Esimese silbi vokaal sõna lühike mitmuse osastav kAss kala kalu kÕrt võla võlgu sIs silla sildu EI seina seinu KÄI väina väinu -a -i
konsonantkuju mida teen, mida teha? akna, aken de (ains om, mitm om) (võrdle : matka, matka de) anna n, an da (võrdle : jahi n, jahti da) Astmevaheldus jaguneb 1. Laadivaheldus 2. Vältevaheldus Laadivaheldus 1. on seotud häälikutega K, P, T, G, B, D, S võivad tüvest kaduda, võivad juurde tulla või mõne teise häälikuga asenduda (enamasti tüve teise silbi alguses) 2. nende olemasolu sõna tüves viitab tüve tugevale astmele 3. nende puudumine tüves viitab tüve nõrgale astmele LV käändsõnades 1. võrdleme A- ja B- tüve, oluline on muutus teise silbi alguses sõna tüves. 2. mäe (nõrk aste)-mäge (tugev aste) 3. kiu (nõrk aste)- kiudu (tugev aste) 4. kuue (nõrk aste)- kuube (tugev aste) 5. samba ( tugev aste)- sammas't (nõrk aste) 6. käsu (nõrk aste)- käsku (tugev aste) LV pöördsõnades 1
minister," "Valitud seltskonnas vaim vaid pillerkaarleb palees." "Langenud saatusesõna" haakub teemalt minu elus olnud hetkega. Olen öelnud olulisele inimesele solvavat. Sõnu on raske tagasi võtta ja see tegi talle hingeliselt haiget. "Langenud saatusesõna tuul tagasi enam ei kanna." Õnneks andis ta lõpuks andeks. "Õiglus on kuningas, kuni halastus on kuninganna- maailma majesteet." Ma olen sind armastanud. Ma olen Su hüljanud ühe silbi pärast, mis vaikuse näkku Sa süljanud. Vere torm rebis raamatulehti ööl, mil viibisin Sinu pool. Tema jõhkruses kaheks tehti vaimuühtsuse ülikool. Minu jaoks on pealkiri "Mandragora" midagi väga maagilist. See on ravimtaim, aga rikkaliku ja kindla taustaga. Kareva luuletused panevad mõtisklema ning need on väga hingelised, sellepärast sobib see nimi ideaalselt. Nimi Mandragora on väga salapärane. Kõik luuletused on väga sisukad ja mõttelised
5. k või kk? vastastikune (omadussõna) vastastikku (määrsõna) asjalikkus (nimisõna) asjalikus (omadussõna mõnes käändes) II H, i ja j 1. h kirjutamine nõuab teadmist, sageli häälduses ei kajastu hahetama - ahhetama haruharva, uudishimu, hüsteeria 2. Eestikeelsete sõnade lõpus on üks h aitäh, oih, ah, jah 3. i ja j kirjapildis · i kirjutatakse silbi lõpus, j silbi alguses Maias Maia osutus miniaks. Üks variant oli varieerida orienteerumisel orienti puudutavaid küsimusi varjatult. · ij tegijanimedes või liitsõnades fantaseerija, ootaja, meteoriidijärv *+ paratamatud erandid, nt. tegija, olija · üi olemas ainult kahes sõnas: rüiu, süit · ji ainult mõnes võõrsõnas: projitseerima, jidis III KAASHÄÄLIKUÜHEND Reegel: kaashäälikuühendis kirjutatakse tähed ühekordselt.
3. Kui sõna tüvi lõpeb sama tähega, millega algab sõna lõppu lisanduv liide: kompleksseid, modernne ,õhkkond 4. Liitsõnades jääb sõnade kirjapilt muutumatuks : keskkool,võrkkiik,pappkarp,allkiri, punnsuutäis -GI, -KI 1. Helitud häälikute järel kirjutatakse rõhuliide ki : kasski , vendki,haabki 2. Helilisele häälikule liitub gi : vihmgi,kanagi,kohvgi,koorgi,mahlgi,kanngi I ja J ÕIGEKIRI Silbi alguses kirjutatakse J : maja , oja, materjal Silbi lõpus kirjutatakse I : maias, hoia,seeria NB! Ojja , majja, tujju Ü ja i järel ei kirjutata j : süüa,müüa,püüa,käiatud, saiad, preemia J kirjutatakse ü ja i järele ainult tegijanimedes ja liitsõnades: teenija , tulija, müüja, elektrijuhe KIRJAVAHEMÄRGID 1.Koondlauses on korudvad lauseliikmed , mis eraldatakse koma,sidesõna või koma ja sidesõnaga.
10.H Eesti kirjakeele kujunemisloos eristatakse kolme periooodi: 1. Stahli-pärane kirjaviis (ebaühtlane ja saksapärane)- Esimestest kirjapanekutest kuni aastani 1680. 2. Forseliuse kirjaviis, vana kirjaviis (esimene ühtlustatud kirjakeele variant)- 1680-1843 3. Uus kirjaviis (soomepärane)- 1843 kuni tänapäev Vana kirjaviis ● Bengt Gottfried Forseliuse ja Johann Hornungi poolt XVII saj lõpul lihtsustatud ja täpsustatud eesti õigekirjatava. ● Rõhulise lahtise silbi pikk vokaal märgiti ühe tähega (Loja, rõmustas), kinnises silbis kahega (maal, kuulsa). Rõhulise lahtise silbi lühikest vokaali märkis järgneva konsonandi kahekordne kirjutus (wagga, ühhest, rikkas). ● Tuleb lugeda nagu tänapäeva eesti keelt õigete pikkustega. Laused vanas kirjaviisis Enne 13. sajandit Kõrdan oli ühdellä vanhalla auvoisalla meehellä ülin kurja nainõn, ken soimasi, kirosi tervehen pitkän päivan varhaisesta hoomikkosta
laadivaheldus (LV vältevaheldus (VV) sõna sisehäälikutes sulghääliku või sõna välte muutumine sõna muut- s-i muutumine või teisenemine sõna muutmisel misel ASTMEVAHELDUSE MÄÄRAMISEKS 1.Moodustan a) käändsõna puhul ains nimetava, omastava, +(osasatava) käände b)pöördsõna puhul da-infinitiivi ja oleviku I p (mida teha?) (mida teen?) 2.Määran sisehäälikud.[pearõhulise (I) silbi täishäälikust järgmise silbi täishäälikuni] 3.Vaatan, kas sisehäälikutes on toimunud sulghääliku või s-i muutumine või kadumine luba : loa (b kaob) -> LV sadada : sajan ( d->j) -> LV käsi : käe (s kaob) -> LV lugeda : loen (g kaob) -> LV rada: raja (d->j) -> LV kõndida: kõnnin (d->n) -> LV NB! Hääliku pikkuse muutumist ei loeta laadivahelduseks (õppida: õpin = VV) 4.Kui sõna ei ole LV, siis määran sõnavormide välted
lisatakse liiteid. Tüvevahelduseks nimetatakse sõnavormide moodustamisviisi, mille puhul muudetakse sõnetüve. Tähtsamad tüvevaheldused on astmavaheldus, vokaalivaheldus ja konsonandivaheldus. Astmevahelduse liigid Astmevahelduse on tüvevaheldus, mille puhul sõnetüve üks variant on tugevas astmes, teine nõrgas astmes. Laadivaheldus sõna tugeva astme vormis on 2. silbi alguses sulghäälik või s, aga nõrga astme vormis mitte. Laadivaheldus võib toimuda 3 erineval moel. 1. häälik kaob vägi: väe: väge 2. häälikud sarnastuvad lammas: lamba: lammast 3. häälikud asenduvad halb: halva: halba nälg: nälja: nälga tahtma: tahan: tahta raad: rae: raadi siht: sihi: sihti kõndima: kõnnin: kõndida jõud: jõu: jõudu
(nt põhitoonikontuuri kuju, vokaali kvaliteet, energia jaotumise iseloom hääliku spektris). Kvantiteet · Eesti kvantiteedi kirjeldamisel on tähtsal kohal kõnesignaali hierarhiline struktuur, s.t selle liigendumine häälikuteks, silpideks, kaksiksilpideks (nimetatud ka jalgadeks või kõnetaktideks), sõnadeks jne. · Põhiküsimus: millisel nimetatud hierarhia tasandil on kõige otstarbekam kirjeldada kvantiteedinähtusi: kas hääliku, silbi või kaksiksilbi tasandil. · Tundub, et selleks üksuseks ehk välte domeeniks eesti keeles on kaksiksilp (Lehiste 1997, Eek ja Meister 1997). Esitatud väidet toetab kõige kindlamalt eesti keeles esinev silbiisokroonia nähtus, s.t püüe hoida kaksiksilbi kogupikkus suurtes piirides samasugusena. See tähendab, et sõnaalgulise rõhulise ja sellele järgneva rõhutu silbi suhe on tavaliselt pöördvõrdeline: kui esimene silp on lühike, siis teine silp on (pool)pikk,
kaashlikuhendi. Kaashlikuhendis kirjutatakse iga kaashlik he thega. Erandlikult vib kaashliku kirjutada hendis kahe thega: a) liitsnades, b) liitega snades, kui liide algab sama thega, millega sna lpeb, c) pingsalt hlduva s-i korral, mis on l, m, n vi r jrel, d) liite -gi ja -ki ees 5. Kaks vi enam krvuti asetsevat erinevat tishlikut moodustavad tishlikuhendi. 6. Diftongis kirjutatakse iga tishlik he thega. 7. Liide gi liitub helilisele ja ki helitule hlikule. 8. Sna sees kirjutatakse silbi alguses j ja silbi lpus i. 9. Vrsna tunnused: a) b,d,g sna alguses, b) vrsnathed f,,z,, c) rhk jrgsilbil, d) pikad tishlikud jrgsilbis, e) o jrgsilbis. 10. Nimed kirjutatakse suure thega. Nimed on taevakehadel, isikutel, olenditel, kohtadel, ehitistel, ajalehtedel, ajakirjadel, ajaloosndmustel, 11. Nimetused kirjutatakse vikese thega. Nimetused on kuudel, keeltel, rahvustel, ndalapevadel, phadel ja thtpevadel. 12. Pealkirjad kirjutatakse esisuurthega ja jutumrkides. Pealkirjad on
2. h õigekiri 2.1. h sõna algul eristab tähendusi 2.2. h sõna keskel või lõpus · Pika täishääliku järel kirjutame ühekordse h psüühika, stiihia, psüühiline · Lühikese täishääliku järel on enamasti hh: psühholoogia, psühhiaater, mehhanism, mahhinatsioon, uhhaa * aga mõnedes sõnades on ka h boheemlus, muhameedlane · Sõna lõpus on enamasti hh: krahh, almanahh, tsehh, tsehh Aga ka h: aitäh, nonoh, tohoh, säh 3. i ja j Silbi alguses on j, silbi lõpus i sa-jab, ma-ter-jal, ports-jon sai-ad, ma-te-ri-aal-ne, mis-si-oon * Erandlik on lühike sisseütlev: majja, ojja, tujju, ajju * Tegijanimi (tunnus ja) Käi/ma + ja = käija, müü/ma + ja = müüja, raiuma + ja = raiuja III Häälikuühendi õigekiri Kaashääliku- ehk konsonantühendis on kaks või rohkem järjestikust erinevat kaashäälikut. Täishäälikuühendis ehk diftongis on kaks järjestikust erinevat
SILP JA SELLE LIIGID sAk/ sa s- algus A-tuum k-lõpp Eesti keeles on silbi kohustuslikuks osaks silbi tuum, milleks on üks või kaks vokaali. Silbid jagunevad P Pikk ja L lühike lühike silm on see mis lõppeb ainult ühe vokaaliga. NT: sA lA jA pikk silp on see kus lõpus on diftong e. Täishäälikuühend NT: kOI, mAA, tütar/tüttar tüdruk/tütruk K, P, T esinevad heliliste häälikute vahel kahekordselt. Ta/ba- ta/pa ta/pa tap/pa harjutus: pipi pikksukal on sada sünnimärki ja tuhat tedretähni - pi/pi pikk/su/ kal on sa/da sün/ni/mär/ki ja tu/hat te/dre/täh/ni
Kuidas määrata sõnaväldet Sisehäälikud. Vältevastandus saab esineda ainult rõhulistes silpides. Seepärast on sõnavälte määramisel oluline jälgida sõna sisehäälikuid, st häälikuid, mis algavad (pea)rõhulise silbi esimese vokaaliga ja lõpevad järgmise silbi vokaali ees, nt ka-la, kal-lis, kau-nis, kar-tul, arheoloo-gia, põu-e. Morfoloogilistesse tunnustesse kuuluvaid häälikuid sisehäälikute hulka ei arvata, nt sõnas heintele ei kuulu t sisehäälikute hulka: hein-tele. Sõna, mille sisehäälikuteks on lühike vokaal ja lühike konsonant, on alati I vältes, nt kala, kodu, inimene. Sõna, mille sisehäälikute hulka kuulub pikk foneem, diftong või konsonantühend, on II või III vältes.
põhimõttest lähtudes * laenata võib kõikjalt * tehissõnade loomine, laenamine * üle 300 tehistüve, üle 800 soome laenu Veski * süsteemsus ja reeglipärasus * tuleks vähe laenata * mahukas üldkeele sõnarikastus *keelerikastamisel tuleks kasutada oma keele ainet * väga palju terminoloogiat *üle 200 sõna Vana kirjaviis * 18.saj lõpul lihtsustatud ja täpsustatud eesti õigekirjatava, mis on kujunenud ülemsaksa ortograafia alusel. Rõhulise lahtise silbi pikk vokaal märgiti ühe tähega (Loja, rõmustas), kinnises silbis kahega (maal, kuulsa). Rõhulise lahtise silbi lühikest vokaali märkis järgneva konsonandi kahekordne kirjutus (wagga, ühhest, rikkas). Uus kirjaviis * 19.saj III veerandil võitnud eesti õigekirjatava, mille eeskujuks oli soome ortograafia. See on aluseks praegusele eesti õigekirjale. Beitärge panus kirjakeelde * lisas uut teavet eesti keele uurimisse * levitas arusaama: tuleb lähtuda
muinaspõhja keele mõju. PRAEGUNE EESTI KEELE ASTMEVAHELDUS ON TEKKINUD RÕHU- JA KVANTITEEDISUHETE AJALOOLISE ARENEMISE TULEMUSENA. 6. Kuidas on tekkinud eesti keele laadivaheldus? Laadivaheldus – tugevas astmes esineb klusiil. Üks vanemaid astmevahelduse liike. On omane vanale sõnavarale, genuiinsetele sõnadele ja varasematele laenudele. Selle sünnitas sulghäälikute nõrkade vastete kadu või muutumine mõneks muuks konsonandiks pearõhulise silbi järel. Muutus arvatakse toimunud olevat XIV-XV sajandil, sest veel XIII sajandi kohanimedes on klusiili nõrk vaste säilinud, vrd. Kohanimed Andikevaerae ’Annikvere’, Eghöntakae ’Jõetaga’, Jogentagania, Raudanal ’Raua-’, Hergaenpae ’Härjapea’ XIII sajandi ürikuis, aga XIV sajandi algul juba ka Meintacus ’Mäetaguse’, Waympere ’Vaopere’. Tegelikult jätkus selle muutusega
annaabi.ee 
