M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
mõtlesin.
Aga kaugele ma ei julgenud minna, muidu ta oleks kedagi mulle järele saatnud. Hilja
õhtupoolel
läksid inimesed kõik ära; ma läksin siis tuppa ja jutustasin talje, et mina ja Sid olime kära ja
laskmise peale ärganud; ja uks oli lukus olnud; ja rne olime seda nalja näha tahtnud; ja olime
siis
piksevarrast mööda alla läinud ja mõlemad natuke haiget saanud; ja et me enam seda ei teeks.
Siis rääkisin edasi ja jutustasin talle kõik, mis ma ennist onu Silasele olin jutustanud; ja ta
ütles, et
annab meile andeks ia et võib-olla nii on üsna õige ja et mida muud võis koertelt poistelt ikka
oodata. Et ega need inimesele hingerahu ei anna. Ja kuna midagi paha polnud juhtunud, siis
parem
tänulik olla, et poisid olid elus ja ter-
485
ved. Ja ega maksnud selle üle enam pahandada, mis möödas oli. Siis ta andis mulle suud ja
patsutas mu pead ja jäi sügavasse mõttesse; äkki ta hüppas üles ja ütles: