Inimese vari
Nagu üle tühjusekuristiku kandus ta mõte. See algas oma teekonda siitsamast onni Ühed teadsid jutustada ainult vettimisest ääretuis sois ja metsis, teised jälle
eest, jätkusid sama jõgi ja samad künkad. Ta sammus kord üles, kord alla jõe kallast meeletuist marssidest met-sikuis mägedes. Ainult üks oli kõigile ühine: viha, ärritus
mööda - sajad ja tuhanded verstad. Ja mida kaugemale ta sai, seda ebatõelisemaks ning neede.
muutus maailm. Ümbrused sulasid udupilviks, puud seisid kui sinisam-bad, jõgi kumas Ja ühteviisi olid nad kõik lõpuks sõjaliinilt lahku-nud. Ühed tülid sõjariistadega,
kui kullajoom, taevas viirles kui udu-koonaldes
annaabi.ee 
