Kuid mõelge nüüd ise, kui palju kordi olete te tegelikult endale tõe rääkimisega hoopis häda kaela tõmmanud ning kui palju kordi olete end valetamisega hädast välja keerutanud. Lugupeetud klassikaaslased ning õpetaja. Kavatsen teile järgnevate minutite jooksul rääkida teemal: vaikimine, pisivaled või siiski ainult tõde? Jah, valetamine on halb ning üldjuhul suhtutakse sellesse negatiivselt. Kuid ometigi olen ma üsna kindel, et siinviibijate hulgas ei ole sellist inimest, kes oleks üdini aus ning kes alati tõtt räägiks. Teda ei ole siin, ega ka kusagil mujal. Inimene, kes ütleb, et ta kunagi ei valeta, valetab. Vahel on pisivalede rääkimine üsna vältimatu. Tuleneb see siis sellest, et me üritame ennast kaitsta, muutes pisidetaile või siis lihtsalt vaikides. Ka laiskus on see, mis paneb meid rääkima väikesi valesi. Olen kindel, et ma ei ole ainus, kes on lihtsalt laiskusest vastanud
olla. Aitäh meie kindralitele, kes lasid meil nende endi vabast ajast oma taset parandada ja end neile tõestada. Me ju tahtsime ikkagi olla head ja kohusetundlikud sõdurid, mis siis, et mõnikord jäi kuuletumine vaid mõtetesse mitte tegudesse. Veel tahaksin tänada vanemaid, kes meisse uskusid ning ka enda kaasvõitlejaid, kellele võis alati loota. Kuid keda kahjuks enam selles jalaväes ei kohta. Oleme õppinud nii palju uut. Nüüd saame lugeda vaid siinviibijate silmist rahulolekut ja rõõmu. Tunneme uhkust, kuna edukalt on võidetud üks sõda elus. Selg sirgu, pea püsti ja marsime lippude lehvides edasi!
annaabi.ee 
