Loomade käitumine
Järgnevalt üks näide nahkhiirte uurimisest.
Kaua aega hämmastasid nahkhiired inimesi oma salapärase võimega
pimeduses millegi vastu põrkumata lennata. Enamik inimesi uskus, et
nahkhiired on saanud oma võime pimedusejõududelt.
Mungakloostri ülemat Lazzaro Spallanzanit ei rahuldanud see seletus. Ta püüdis mõned
nahkhiired ja asus nendega katsetama.
Kõigepealt otsustas ta kontrollida, kas nahkhiired näevad pimedas.
Ta vedas toa risti-rästi täis siidniite, niitide külge aga sidus kellukesed, kattis aknad tihedalt kinni
ja laskis nahkhiired lahti. Kellukesed ei helisenud - järelikult nahkhiired ei puudutanud siidniite.
Seejärel kleepis ta nahkhiirte silmad kinni, kuid tulemus oli ikka sama - kellukesed ei helisenud,
kui nahkhiired toas lendasid.
Hiljem avastati, et kui nahkhiirte kõrvad kinni kleepida, siis eelistavad nad paigal istuda, ja kui
lendavadki, siis põrkavad vastu takistusi. Sama juhtub, kui sulgeda nahkhiirte suu.