silmadega jumalanna, kes juhtis preestrite hingede kulgemist peale seda kui nood lahkusid ühest elust, et siirduda järgmisse. Ühel selgel õhtul istus auväärt Mun Ha jumalanna kuju ette palvele. Tema kõrval istus tema ustav kass Sinh. Nagu teistelgi templikassidel, olid ka Sinhil kuldsed silmad ja valge karv. Kõrvad, nina, saba ja jalaotsad olid tal tumedad, maa värvi. Sel õhtul aga, kui Mun Ha palvetas, tungisid templisse mõned sissetungijad Siiamist, riigist, mille nimi praegu on Tai ja tapsid peapreestri tema troonil. Mun Ha silmad kustusid ja ta ei näinud enam igavest jumalannat. Seepeale pani Sinh oma käpad ülla õpetaja rinnale ja pööras näo Tsun-Kyan-Kse kuju poole. Kui Sinh jumalanna poole vaatas, juhtus imepärane muudatus. Kitahid, kes olid jooksnud kokku Mun Ha ümber, nägid, et Sinhi valgele karvale ilmus äkki kuldne toon, nagu oli jumalanna rüül, tema silmad aga
poolest pidasid nad neid lemmikloomadena ja viisid rihmaotsas õue jalutama. Roomlased seevastu nägid kassides seltsilisi ja levitasid neid Euroopas ka laiemalt. Kasse viidi mööda kaubateid ka idamaadesse, nii nad jõudsid ajaloo varastel etappidel Aasiasse, kus paljusid tänapäeval tuntud tõuge peeti pühade templiloomadena. Nende hulka kuuluvad birma kass, kes pärineb Birmast ning siiami kass, kes on pärit endisest Siiamist. Keskajal oli kasside tulevik Euroopas lootusetu. Neid peeti öö ja pimeduse sigitisteks ja usuti, et neil on ühendus nõidadega. Eriti kardetavad olid mustad kassid ning tõemeeli usuti, et neil on müstilised võimed ja otseühendus saatanaga. 17. sajandil hakati kasse taaskord vastutahtsi tunnustama, peamiselt nende võime tõttu närilistest jagu saada. Laevadel olid kassid eluliselt vajalikud, et kaitsta toiduvarusid rottide eest ning
annaabi.ee 
