M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
Sõitsin kaks ja pool miili ja sõudsin siis veerand miili või rohkem jõe keskpaiga suunas, sest
varsti tuli mul mööduda parvesi lakesest, kus mind oleks võidud näha ja hõigata. Sattusin
otse ajupuude sekka, heitsin paadipõhja ja lasksin end veest edasi kanda. Lamasin seal ja
pidasin puhkust ning suitsetasin oma piipu vahtides taevasse, kus polnud ühtki pilve.
Taevas näib nii sügav, kui kuupaistel selili lamada; ma ei teadnud seda varemini. Ja kui
kaugele inimene kuuleb veepinnal sihukesel ööl! Kuulsin, kuidas rahvas parvesilla juures
kõneles. Kuulsin isegi, mis nad ütlesid, -- iga sõna. Üks ütles, et nüüd on juba pikad päevad
ja lühikesed ööd. Teine ütles, et see öö polnud tema arvates küll lühike. Siis nad naersid, ja
ta ütles seda veel kord, ja nad naersid jälle. Siis nad äratasid veel ühe mehe ja ütlesid
seda temale ja naersid, aga tema ei naernud, ta käratas midagi järsult ja ütles, jäetagu teda
rahule
annaabi.ee 
