lämmastikuühendid põhiliselt kahel viisil. Äikese ajal kõrge temperatuuri toimel ühineb lämmastik hapnikuga tekitades lämmastik(II)oksiidi, mis kergesti oksüdeerub lämmastik(IV)oksiidiks. Niiskuse toimel satub lämmastikhape vihmana mulda ja moodustab ta seal nitraate. Teiseks looduslikuks õhulämmastiku sidujaks on mõnede väheste organismide võime suuta siduda õhulämmastikku ja viia seda taimedele kättesaadavale kujule.Tuntumaks tööstuslikuks lämmastiku sidumimise protsessiks Haberi protsess, kus lämmastik seotakse kõrgel temperatuuril ja rõhul vesinikuga ammoniaagiks.Taimed saavad lämmastikku omastada nitraatselt kujul väetistes või ka Ammoniaagina. Lämmastikuringe: Taimed kasutavad nitraate valkude ja teiste ühendite sünteesimiseks. Loomad saavad vajaliku lämmastikku süües taimi või teisi loomi. Kui taimed ja loomad surevad, siis nende valkude lagunemisel tekkiv ammoniaak muutub jälle taimedele kättesaadavaks. Osa
moodustab ta seal nitraate. Teiseks looduslikuks õhulämmastiku sidujaks on mõnede väheste organismide (bakterite, vetikate ja seeneliikide) võime suuta siduda õhulämmastikku ja viia seda taimedele kättesaadavale kujule. Näiteks lepad ja liblikõieliste perekonda kuuluvad taimeliigid elavad sümbioosis lämmastikku siduvate bakteritega. Neid nimetatakse mügarbakteriteks, sest nad elavad taimede juurestikus mügaratena. Tuntumaks tööstuslikuks lämmastiku sidumimise protsessiks Haberi protsess, kus lämmastik seotakse kõrgel temperatuuril ja rõhul vesinikuga ammoniaagiks. Taimed saavad lämmastikku omastada nitraatselt kujul väetistes või ka ammoniaagina. Nitrifitseerivate bakterite toimel muutuvad aja jooksul mulda viidud ammooniumühendid taimedele omastatavateks nitraatideks. Taimed kasutavad nitraate valkude ja teiste ühendite sünteesimiseks. Loomad saavad vajaliku lämmastikku süües taimi või teisi loomi. Kui taimed ja loomad surevad,
moodustab ta seal nitraate. Teiseks looduslikuks õhulämmastiku sidujaks mõnede väheste organismide (bakterite, vetikate ja seeneliikide) võime suuta siduda õhulämmastikku ja viia seda taimedele kättesaadavale kujule. lepad ja liblikõieliste perekonda kuuluvad taimeliigid elavad sümbioosis lämmastikku siduvate bakteritega. Neid nimetatakse mügarbakteriteks, sest nad elavad taimede juurestikus mügaratena. Tuntumaks tööstuslikuks lämmastiku sidumimise protsessiks Haberi protsess, kus lämmastik seotakse kõrgel temperatuuril ja rõhul vesinikuga ammoniaagiks. Taimed saavad lämmastikku omastada nitraatselt kujul väetistes või ka ammoniaagina. Nitrifitseerivate bakterite toimel muutuvad mulda viidud ammooniumühendid taimedele omastatavateks nitraatideks. Taimed kasutavad nitraate valkude ja teiste ühendite sünteesimiseks. Loomad saavad vajaliku lämmastikku süües taimi või teisi loomi. Kui taimed ja loomad surevad, nende valkude
annaabi.ee 
