Teerada saaremaal
sõdadest pihlakapüssidega ning mahajäetud kolhoosilautades peituse mängimisest. Viimaseid
kutsusime pullilautadeks.
Kindlasti tuli olla ka Mammale abiks. Tuli rohida põldu, lappida riitadesse puid ja riisuda
lehti. Suviti käisime pärast töiseid päevi rannas. Randa viis umbes 15 minuti pikkune
kurviline teelõik. Sinna läksime kõige suurema õhinaga alati teisipäeval, sest siis käis kodus
lavka. Lavkast ostsime tavaliselt randa kaasa sibulasaia ning limonaadi. Poodi meil Mustjalas
ju ei olnud. Harva tegime kaasa ka võileibu, siis, kui Mamma oli ise leiba küpsetanud.
Selleks, et kiiremini kohale jõuda, sõitsime mereäärde jalgratastega. Uusi rattaid meil ei
olnud, seega tuli läbi ajada vanade logudega mis tihtipeale sõidu jooksul ära lagunesid.
Kindlasti pidi see juhtuma enne Endu lahte, mis vulises umbes 10 meetri laiuselt ja 20
sentimeetrit üle tee pinna merre, sest lahe ääres elas üks kuri koer, kes meid sageli taga ajas
annaabi.ee 
