2) agrokultuurkeemiline suund Viimane hakkas vaatama, mida taim vajab lisaks looduslikele elementidele. Selle suuna rajajaks peetakse Justus von Liebig’it (1840). Kui varem arvati, et taim toitub otse huumusest, siis Liebig tõestas taimede mineraal toitumise - taimed võtavad mullast mineraale, mille töötlevad ümber orgaaniliseks aineks. Geneetilise mullateaduse rajaja V.V. Dokutðajev (1846-1903), tema koolkondlased P.A. Kostõtðev (1845-1895) ja N.M. Sibirtsev (1860-1900) töötasid välja õpetuse mullatekketeguritest. Ta koostas esimese muldade teadusliku klassifikatsiooni. Talle kuulub ka muldade geograafilise seaduspärasuste formuleerimise au. Kostõtðev on Venemaa agromullateaduse rajaja. Sibirtsev koostas esimese geneetilise mullateadus õpiku. Mujal maailmas. Edmund Ruffin (1832) avaldas raamatu „An Essay on Calcareous Manures“ Eestis 1806 Johann Krause hakkas TÜs õpetama mullateadust. 1829 Johann Friedrich
miitne, lubjakivi materjal. Lisaks sisaldab graniitset materjali ja devoni materjali - kvartsi. · Lõuna-Eesti punakaspruun, nõrgalt karbonaatne või karbonaadi vaene materjal. Koostis: graniitne materjal, lubjakivi- dolomiitne materjal, devoni materjal · Kagu-Eesti pruun karbonaatne moreen. Koostis: kristalsete kivimite murendmaterjal, devoni materjal, lubjakivi e. räha tükid. V.V.Dokutsaev geneetilise mullateaduse rajaja. P.A. Kostõtev ja N.M. Sibirtsev töötasid välja õpetuse mullatekketeguritest P.A. Kostõtev - Venemaa agromullateaduse rajaja. Sibirtsev - koostas esimese geneetilise mullateadus õpiku Edmund Ruffin (1832) avaldas raamatu ?An Essay on Calcareous Manures? Eestis 1806 Johann Krause hakkas TÜs õpetama mullateadust. 1829 Johann Friedrich Schmalz rajas Vana-Kuuste Põllumajandus Instituudi ja hakkas lugema agrokeemia kursust. 1919 Anton Nõmmik sai TÜs mullateaduste agrokeemia kateedri juhatajaks.
taim tahab . Justus von Liebig (1840) - taimede mineraaltoitumise teooria – taimed võtavad mullast mineraale, mille töötlevad ümber orgaaniliseks aineks; taimed saavad kätte ainult vees lagunenud mineraalid (enne peab huumus lagunema); geneetilise mullateaduse rajaja Geneetilise mullateaduse sünd Venemaa 1870ndad V.V. Dokutšajev (1846-1903) – õpetus mullatekketeguritest P.A. Kostõtšev (1845-1895) – agronoomiline mullateadus N.M. Sibirtsev (1860-1900) – esimene geneetilise mullateaduse õpik Edmund Ruffin (1832) - avaldas raamatu “An Essay on Calcareous Manures” Eestis Johann Krause (1806) - hakkas TÜs õpetama mullateadust. Johann Friedrich Schmalz (1829) - rajas Vana-Kuuste katsejaama(I Venemaa katsejaam); hakkas lugema agrokeemia kursust Anton Nõmmik (1919) – hakati TÜ-s õpetama eesti keeles, lõi mullateaduse kateedri, TÜ mullateaduste agrokeemia kateedri I juhataja
millistes ühikutes ja millise klassifikatsiooniga kaardistada). Rakenduslik mullateadus jaguneb: 1. agronoomiline (kuidas kasutada) 2. metsa 3. maaparanduslik 4. mullakaitse Mullateaduse areng maailmas ja Eestis: · Woodward van Hellmant 1699 münt · Justus con Liebig 1840 taimede mineraaltoitumine · V.V. Dokutsajev 1846-1903 õpetus mullatekketeguritest · P.A. Kostõtsev 1845-1895 agronoomiline mullateadus · N.M. Sibirtsev 1860-1900 esimene geneetilise mullateaduse õpik · Anton Nõmmik- koostas Eesti kohta esimese agrogeoloogilise suunitlusega kaardi (1924) · Alfred Lillema- koostas esimese geneetilise suunitlusega kaardi Eesti kohta (1946) · Oswald Hallik- uuris happeliste muldade levikut Eestis ja kõikvõimalikke lubiaineid happesuse likvideerimiseks, muldade lupjamisele aluspanija.
Maa ja selle tootmisvahendi kaitse. 3. Maa, kui tootmispõhivahendi invertariseerimine (kaardistamine) Liebig- tõestas, et taimed vajavad mineraalsoole mullast V. V. Dokutsajev- rajaja. Mulla genees. Määratles mulda kui iseseisvat looduslik-ajaloolist moodustist, mis muutub. Muld tekkib kliima, taimestik ja loomastikm lähtekivim, reljeef, maakoha vanus. Klasifikatsiooon. Mullakaarte (levik). Kostõtsev- mulla bioloogia. Viljakus. Uuris m org ainet, muutumist, huumise tekke. Väetised. Sibirtsev- geneetilise mullateaduse õpik. Võsotski- veereziim. Glinka- geograafia. Eestis: Anton Nõmmikesimene agrogeoloogilise suunitlusega mullastikukaart. Alfred Lillemamulla geneetilise klassifikatsiooni rajaja. Geneetiline mullastikukaart. Agromullastiku rajoneerimise skeem (kasutuses ka tänapäeval). Osvald Hallik uuris happeliste muldade levikut ja lupjamist Eestis. Arnold Piho agrokeemik, kes uuris muldade väetamise küsimusi. MULLA MINERAALOSA
tahab . Justus von Liebig (1840) - taimede mineraaltoitumise teooria taimed võtavad mullast mineraale, mille töötlevad ümber orgaaniliseks aineks; taimed saavad kätte ainult vees lagunenud mineraalid (enne peab huumus lagunema); geneetilise mullateaduse rajaja Geneetilise mullateaduse sünd Venemaa 1870ndad V.V. Dokutsajev (1846-1903) õpetus mullatekketeguritest P.A. Kostõtsev (1845-1895) agronoomiline mullateadus N.M. Sibirtsev (1860-1900) esimene geneetilise mullateaduse õpik Edmund Ruffin (1832) - avaldas raamatu "An Essay on Calcareous Manures" Eestis Johann Krause (1806) - hakkas TÜs õpetama mullateadust. Johann Friedrich Schmalz (1829) - rajas Vana-Kuuste katsejaama(I Venemaa katsejaam); hakkas lugema agrokeemia kursust Anton Nõmmik (1919) hakati TÜ-s õpetama eesti keeles, lõi mullateaduse kateedri, TÜ mullateaduste agrokeemia kateedri I juhataja
annaabi.ee 
