Hubridisatsioon ja heteroploidsus kui bioloogilise mitmekesisuse allikad huufe moodustavatel seentel
2005) käsitleti uut genotüüpide rekombinatsiooni tüüpi looduses, kus
substraadil kasvav viljakehi moodustav dikarüootne mütseel võib
vahetada tuumi eostest kasvama hakanud (homokarüootsete) hüüfidega,
ise sel viisil korduvalt dikarüotiseerudes. Teiste sõnadega, dikarüootne
mütseel liitub monokarüootsega ja moodustub mütseel kolme
geneetiliselt erineva tuumaga, millede jaotumine sellel mütseelil
kasvavatesse viljakehadesse on juhuslik. Shnyreva (Шнырева, 2005)
nimetab uut rekombinatsioonitüüpi kitsamas mõttes mittemeiootiliseks.
Kirjeldatud asjaolu näib kokku sobivat M. Öpiku (1995) poolt saadud
tulemustega, kus ta sai di-mono ristustel dikarüootse mütseeli sobivuse
kolme liigi monokarüootsete testtüvedega.
Hübriidide esinemist kandseente looduslikes populatsioonides näib
kinnitavat erineva genoomi suurusega eospopulatsioonide lahknemine
meioosis. Looduses kasvanud seen, kelle eosproovis avaldus eoste
annaabi.ee 
