Barokkmuusika ja tänapäeva muusika
muusikat, kui ainsat kaasaegset muusikat, mis nii muusikalisest kui ka ühiskondlikust aspektist
hinnates teenis uut. Mõistele "nüüdismuusika" sellise ühekülgse tähenduse andmise vastu
võitles Theodor Adorno, kes pidas autentselt uueks Arnold Schönbergi muusikat. Omapoolse range
välistamisega tõlgendab ta Schönbergi
kompositsioonimeetodeid muusikasotsioloogiliseja ajaloofilosoofilise progressina ning nimetab 1949.
aastal Stravinskit halvustavalt "restauratsioonimuusikuks". Seriaalses muusikas näeb Adorno 1956.
aastal märke "nüüdismuusika raugastumisest". Sotsialistliku realismi aspektist piiritleti mõistet
"nüüdismuusika" Saksa Demokraatlikus Vabariigis umbes kuni 1970. aastani kui "ühiskondlikult
relevantset muusikat", mis toetas sotsialismi ülesehitamist.
Heliloojate suhe mõistesse "nüüdismuusika" oli alguses rõhutatult skeptiline. Arnold Schönberg nägi
annaabi.ee 
