kaitsmaks enda tegelikku mina?'' Kõik oli korras kuni vaimuga kohtumiseni. Peale seda otsustas ta hakata mängima hullu, mille taha saaks peita oma madal enesekindlus ning mille varjul saaks tõele lähemale jõuda. Ta oli peale vaimuga kohtumist tõrjuv, endasse tõmbunud, sünge pilguga, lohaka riietuse ning vankuva kõnnakuga. Sellise käitumise põhjal tekkis justkui tunne, et prints põlgas naisi ja elas oma viha naissoo peale välja. Tema lähedased proovisid Hamletit aidata, sepitsedes igasuguseid plaane nii tema jälgimiseks, temast arusaamiseks kui ka abistamiseks. Jõuti järeldusele, et Hamlet ongi hull. Nii tema jutt kui ka käitumine oli arusaamatu. Tema hullus purustas Ophelia viimased lootused, mis lõppes tütarlapse uppumissurmaga ning Hamlet saadeti kuninga poolt Inglismaale. Seetõttu võibki öelda, et Hamleti hullus sai temale saatuslikuks maskiks, mille taha ta end koguaeg peita püüdis. See sai saatuslikuks
«Nad ei räägi ja mina ei räägi, kuid miks sa ei taha, et sellest teada saadakse?» Huck ei tahtnud pikemalt seletada, ütles ainult, et ta teab juba liiga palju ühest neist meestest ja ei taha miski hinna eest maailmas, et see mees teada saaks, et tema, Huck, temast midagi teab, sest siis tapetaks ta kindlasti. Vanamees tõotas veel kord saladust hoida ja küsis: «Kuidas sa selle peale tulid, poisu, et neid mehi jälgida? Kas nad paistsid sulle kahtlastena?» Huck vaikis, sepitsedes ettevaatlikult vastust. Siis ütles ta: «Vaadake, olen üks raiskuläinud poiss, vähemalt kõik ütlevad nõnda, ja ma ei saa midagi selle vastu -- mõnikord ei saa ma magadagi, kui sellele mõtlen ja arutan, kuidas teistviisi elama hakata. Nii oli ka eile öösel. Ma ei saanud magada, ja niisiis lonkisin kesköö paiku tänavaid mööda ja mõtlesin selle kõige üle järele, ja kui ma selle vana lagunenud telliskivilao juurde
annaabi.ee 
