Stephen King
mõttelaadis: raev ja meeleheide. Ben Richards, kuivetu tegelane The Running Man'is, põrkab
kaaperdatud lennukiga romaani lõpus vastu Games Authority pilvelõhkujat võttes endaga surma
kaasa sadu, isegi tuhandeid FreeVee täitevametnikke; selline on Bachmani versioon õnnelikust
lõpust. Bachmani teised lõpud on isegi veelgi süngemad. Stephen King on alati aru saanud, et head
poisid ei võida iga kord (vaata näiteks Cujo't, Pet Sematary't või isegi Christine't), aga ta saab ka
aru, et enamasti nad siiski võidavad. Iga päev, päriselus, head poisid võidavad. Enamasti on need
võidud etteennustamatud; aga nad on seda rohkem tegelikud kõigile ja kirjandus peaks peegeldama
tegelikkust.
Head enamasti võidavad, julgus võidutseb hirmu üle, tavalised "kodu"-koerad enamasti ei haigestu
marutaudi; need olid asjad, mida ma teadsin kahekümneviieselt ja neid ma tean ka praegu, peaagu
viiekümnesena.
annaabi.ee 
