"seltskonnalaulus" - 1 õppematerjal

Muusikaajalugu: KESKAEG - VAIMULIK MUUSIKA

kindlad tõendid ilmnevad alles noodikirja kasutusele võtmisest alates), esimesi mitmehäälse laulmise kirjeldusi on leitud 9.sajandi ülestähendustest, esimesed säilinud noodikirjanäited aga 11. sajandist. Suuliselt rahva seas levides omab ühehäälne muusika enamasti improvisatsioonilisust ning on väga harva päriselt ühehäälne, sellega kaasnevad lihtsa mitmehäälsuse tüübid: Heterofoonia – ühe meloodia pisut erinevate variantide kooskõla (võib näiteks tekkida seltskonnalaulus, kui meloodia on erinevalt meelde jäänud). Burdoon – meloodiale on lisatud ühel helil või lühikese pidevalt korduva motiiviga saatehääl Parafoonia – sama meloodia dubleerimine mingi intervalli võrra madalamal või kõrgemal (keskajal tavaliselt kvart, kvint ja oktav – vahedega) Ideaalseteks intervallideks keskajal peetigi kvarit, kvinti ja oktavit. Esimesed kirjalikud näited mitmehäälsest kirikulaulust: Organum on gregooriuselaulu laulmine mitmehäälselt