"Ma usun et vahel on valus"
Mõelda mitte
millegi ega kellegi peale, olla piiratud halva eest , kaitstud väikse mulli sees.Suunata kõik
enesest eemale ja mõelda kui hea on olla see kes olen. Koguaeg aga nii ei saa, sest tahest
tahtmata on hinges ärevustunne , just nagu ootaks midagi.Kõik on korraga segi, keegi ei taipa
mis toimub meie sees.Räägitakse , et nad saavad Sinust aru aga kas ikka saavad ?
Ei saa, nad mõistavad Sind, mõistavad, et oled inimene nagu kõik teised .Andestavad, et oled
just selline nagu selmomendil oled.Keegi ei tahaks oma muredega kedagi piinata, sest see on
koormaks ka teistele.
Kui olla teki all, iseenda ja oma mõtetega, on hetkeks nii hea. Ikka veel nendes samades
pilvedes, mis on halliks tuhmunud ja hakkavad ajapikku muutuma aina mustemaks.ma tajun
enda ja oma tunnete tühjust ja mu sisikond justkui tõmbuks kokku.Tahaksin olla veel see
väikelaps ja pugeda kellegi kaissu, otsida lohutust.Ent ma usun, et miski minu sees tahab
edasi liikuda