Ilmalik laul keskajal
Rüütliluule pole praktikas kunagi eksisteerinud ilma muusikata, poeet oli ühtlasi ka
laulik, kes tavaliselt oma laule ise esitas. Lauldi lähedaste inimeste kitsas ringis, selle
seltskonna isikuid on sageli tekstides mainitud. Laulja võis end ise mingil pillil saata
(fiidel, lauto, harf) või tegid seda feodaali teenistuses olevad rändmuusikud. Pillid
mängisid laulumeloodia kaunistatud variante, aga samuti improviseeriti eel- ja
järelmänge. Laulu saadet pole kunagi üles kirjutatud.
Sekudaarne, kuid hoopis laiem rüütlilaulu traditsiooni kandjate kiht olid
rändmuusikud, kellele rüütlilaul võlgneb tänu oma leviku ja lõpuks ka säilimise eest.
Keskaegsete rändmuusikute eelkäijateks olid Antiik-Rooma miimid ja histrioonid
ning läbi kogu keskaja oli see kirev seltskond lihtsatest laadaveiderdajatest kuni
kõrgelttunnustatud laulikuteni kõikjal tuntud.
Nende ladinakeelne nimi oli jokulator- naljamees, narr; siit on tuletatud provaansi
annaabi.ee 
